President Toomas Hendrik Ilves armastas välismaal käies ja Eestist rääkides toonitada, et väikeriik ongi suhteliselt kallim ülal pidada kui suur. Maailmas on tänapäeval väikeriigid laialttunnustatud, sest nad aitavad säilitada mitmekesisust ja on tasakaalustavaks teguriks suurriikide vahel.
Kui ma olin nõukogude sõjaväes ja suhtlesin seal kõrgete ohvitseridega, siis tuli paratamatult juttu Eesti iseseisvumisest. Aasta siis oli 1989-1990. Mina eestlasena kaitsesin Eesti iseseisvumise ideed, mis tollal oli tärkamas. Ohvitserid aga vaidlesid vastu, öeldes, et nii pisike riik, miljoni elanikuga ei saa ju ometi ära elada. See on pisem kui mõni Moskva linnaosa. Et nii väikses riigis ei saa olla seda, teist ja kolmandat. Et väike ei saa hakkama. Kui ma siis ütlesin, et kunagi ju sai Eesti hakkama ja vägagi edukalt, siis vangutati selle peale ikka pead. Samas, kui meie vestlus oli kestnud juba mõne tunni, siis said ka kõrged nõukogude ohvitserid aru, et tegelikult on hea, kui maailmas valitseb teatud mitmekesisus. Et on hea, kui kuskil on väike riik, kus on kaunis vanalinn samanimelise likööriga ja kus räägitakse omapärast keelt. See ei tee suurtele midagi halba ja suured võiksid seda isegi toetada.
Nõukogude ohvitseride argumendid olid laias laastus samad, mis täna tuuakse seoses haldusreformiga Eestis väikeste valdade kohta. Põhisõnum on see, et väike on liiga väike ja seetõttu ei saa hakkama. Olgugi, et omavalitsused teevad koostööd ja nad on liitunud katusorganisatsioonidega nagu omavalitsuste liidud. Sellest ei piisa. Öeldakse, et väike ei saa hakkama, ei suuda pakkuda teenuseid, pole piisavalt häid inimesi.
Ent kõike seda saab ka öelda Eesti kohta. Kunagi, kui Eesti iseseisvus, siis lauldi tuhandetest küladest ja sellest, et kuni Eesti küla veel elab, siis elab Eesti ka. Tänaseks on paljud külad välja surnud. Ja mitte sellepärast, et neil midagi häda oleks, vaid sellepärast, et neilt on võetud ära võimalus elamiseks. Majanduskriisi ajal kärbiti kõvasti omavalitsuste tiibu, see pidi olema ajutine meede, aga see jätkub tänaseni. Kui Euroopa Liidus anti Eestile kriisi ajal raha juurde, siis Eesti käitus oma väikestega vastupidi: võttis ära sellegi pisku, mis oli.
Iga Eesti väike küla ja väike omavalitsus sümboliseerib Eestit. Mis on väike, aga ilus. Mis ei saa endale kõike lubada, aga mis selliselt ongi huvitav ja unikaalne. Eesti omavalitsuste hävitamine on nagu Eesti enda hävitamine. Hävitatakse Eesti idee - väike on ilus.
Öeldake, et väike ei saa hakkama. Aga kas suured saavad? Väikses vallas on asjaajamine läbipaistev ja demokraatlik. Sa saad iga kell vallavanemal nööbist kinni võtta ja ta korrale kutsuda. Suure tõenäosusega on ta sinu naaber, kes jälgib, et sa midagi valesti ei tee. Ja sina vaatad, et tema igapidi korrektselt käitub. Suures omavalitsuses midagi säärast pole, puudub sotsiaalne kontroll, vastutus hajub. Pole ime, et suurtes omavalitsustes on kõige rohkem korruptsiooni ja asjad ei liigu. Tallinn on lausa korruptsiooni pesa, samamoodi Tartu ja Narva linnad.
Omavalitsuste likvideerimine ja sundliitmine pole mitte millegagi põhjendatud. See on nagu Eesti sundliitmine Nõukogude Liiduga 1940. aastal. Väiksed omavalitsused võivad küll olla veidi kallimad ülal pidada, nagu ka terve Eesti riik. Ometi kätkevad väiksed endas ja hoiavad alal midagi sellist, mida suur ei suuda mitte kunagi pakkuda. Mitte kunagi. Seetõttu on omavalitsuste likvideerimine nagu Eesti likvideerimine ja kõik, kes selle eest seisavad, likvideerivad tegelikult Eestit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar