esmaspäev, 19. juuni 2017

Miks Savisaar korraga nii reibas on? Irja analüüsib

Täna tegi siis Savisaar teatavaks, et kandideerib kohalikel valimistel. Postitas Facebooki sellekohase teate, mis pulbitses positiivsusest. Elurõõmust, eufooriast. Seda lugedes oli tunda, kuidas Savisaare süda valimistele mõeldes rõõmust hüppab ja kuidas ta soontes veri jälle keeb.



Vahur Koorits kirjutas Delfis, et vahi, vanameest, alles ta oli nii hädine, et isegi kerge tuulehoog oleks võinud ta pikali puhuda, aga nüüd, kus kohtuistungi edasi lükkamine saavutatud, reipam kui kunagi varem. Tõepoolest, Savisaar on praegu nagu noor sälg - ei tunne teda äragi. Alles ta oli kanderaamil ja nüüd juba kavandab valimisvõitu.

Mida sellest arvata? Pettus või imeline paranemine?

Mulle isiklikult tundub, et Savisaarel võis kohtus halb hakata ka seepärast, et seal oli tema jaoks lihtsalt liiga igav. Mäletan oma prokuratuuriaegadest, et mul hakkas mööda Tatari tänavat Liivalaia tänava kohtumaja poole kiirustades sageli süda kloppima. Käisin seetõttu isegi arsti juures. Arst vangutas pead ja ütles, et noor inimene, ainult 24 aastat vana, kuidas siis nii. EKG näitas südame rütmihäireid. Mulle kirjutati isegi mingid südamerohud välja, mida ma natuke aega võtsin. Aga enesetunne läks järjest halvamaks. Süda kloppis ja vererõhk oli kõrge. Olin 24, aga praktiliselt nagu vanainimene. Ei jaksanud trepist üles minna, hakkasin vähemagi pingutuse juures lõõtsutama. Lõpuks, pärast üht pikemat haiguslehte, võtsin kätte ja tulin 2002. aasta maikuus prokuratuurist ära. Puhkasin paar kuud Pärnus. Ja ennäe, otsekui imeväel kadus igasugune südamekloppimine. Sügiseks olin täiesti terve ja läksin ülikooli anglistikat õppima. Eriala, mis mind tõeliselt huvitas.

Nüüd olen aru saanud, et mul oli prokuratuuris lihtsalt igav. Päevast päeva kestev määruste kirjutamine, kaebustele vastamine ja kohtu vahet käimine ei pakkunud mulle pinget. Ei toitnud mu hinge. Ja sellest tekkis ka stress, mis viis tervisehäireteni. Prokuratuurid ja kohtud on kui igavuse majad, kus tehakse päevast päeva samu asju. Kus valitseb rutiin ja vähimgi loomingulisus tapetakse eos. Seetõttu on loomingulisel inimesel seal väga raske. Kunagine peaprokurör Raivo Sepp ütles mulle ükskord naljatamisi, et eksamikomisjon, kuhu ta ka ise kuulus, mind seepärast läbi lasigi, et ma prokuratuuri rohkem loomingulisust tooksin, aga alati ei käi see nii, et valgus teeb pimeda ruumi heledamaks. Vahel lämmatab pimedus tuppa tungiva valguse ja see sureb seal, kui ei lahku.

Kuna kohtuistungid on koletult tüütavad (tuleb kuulata tohutul hulgal mõttetuid kõnesid ja vastata mõttetutele küsimustele), siis võib arvata, et Savisaarel ütles kolmanda päeva lõpuks lihtsalt närv üles. Kogu arutelu käib ju juriidilises keeles ja juriidilises keeles puudub igasugune inimlikkus. See on kui monotoonne muusika, mida suudavad taluda ja võib-olla ka nautida üksnes juristid, kes saavad selle eest tohutut raha. Tavalisele inimesele mõjuvad kohtuistungid alati halvasti. Eriti halvasti mõjuvad nad loomingulistele inimestele.

Kuna ka Savisaar on teatavas mõttes loominguline inimene, siis kujutan ette, kui vabastavalt mõjus talle kohtu otsus, et istungeid jätkatakse alles 8. augustil. Kujutan ette, et see mõjus tema jaoks kui vangistusest vabanemine. Nüüd on tal võimalik suve nautida ja koos kamraadidega valimisi ette valmistada. Koos koertega Hundisilma talu metsade vahel jalutada.

Seepärast ka see elurõõm ja eufooria. Ma ei usu, et Savisaar kohut pettis. Ma arvan, et tal hakkas päriselt paha. Aga mitte seepärast, et ta tervis kehv oleks. Lihtsalt seepärast, et tal oli kohtus piinavalt igav. Just selle ja mitte millegi muu pärast jäi ta ka esimese kohtupäeva lõpus saalis magama.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Defineeri loominguline inimene?

Irja ütles ...

Tead, ei viitsi ;)

Anonüümne ütles ...

Poed jälle vanamehe ees, et tekkis lootus, et äkki on teisest veel kunagi kasu? Tõuseb tuhast kui lilleke pärast vihma, kasvatab jala alla, sõber Kofkin kingib uue südame, Vilja tuleb roomates tagasi, Tallinna linn lööb oma valgel hobusel trummipõrina saatel (hiir hüppas ja kass kargas, Sarapuu lõi trummi) kabinetti pikutama naasnud linnapea maksaplekiliste käpakeste all enneolematult õitsele ja teie saste jälle tasuta parkida. Ja kirjutate raamatu "Vaba linna raamat" ja teenite palju raha (autor muidugi Irja, sest tema ei pea elatisevõlga maksma). Ilus unistus ju, soojendage aga ennast selle paistel.

Irja ütles ...

Me saame praegugi tasuta parkida :).

Anonüümne ütles ...

Teine võimalus on et Edgar lihtsalt erutus selle peale et hakkab uuesti kandideerima ja eriti veel teises nimekirjas, kiitku ratast parem