Eesti areng on võrreldes kümne aasta taguse ajaga pidurdunud. Osalt tuleb see Soome majanduse seiskumisest, aga mitte ainult. Eesti ei saa end siduda lõpmatuseni Soomega, müüa neile odavat viina ja odavaid naisi. Eestil tuleb leida oma tee.
Veel 10 aastat tagasi oldi Eestis veendunud, et 15 aastaga on võimalik Soome kinni püüda ja isegi mööda minna. Täna sellest enam ei räägita, majandus on läinud alalhoiurežiimile. Eesti ei arene, vaid tervet riiki tõmmatakse kokku. Hea näide on haldusreform, mis sisuliselt on jõhker kärbe. Krokodill on lastud eesti rahva alustalade kallale. Hävitatakse ajaloolist pärandit, mida vallad endast kujutavad.
Miks ja kuidas on selleni jõutud? Eestis armastatakse kiruda, et tootmine on ära kadunud. Aga tootmine kadus juba aastakümneid tagasi ja see on just Eesti õnn. Näiteks Soomes on praegu suur häda tootmisega, mida ei suudeta vee peal hoida. USA-s on pankrotis terved suured tootmislinnad nagu Detroit. Uus aeg nõuab uut mõtlemist ja uus mõtlemine kuulub teenustele. Ses osas on väga hästi edenenud Rootsi, mis edestab tänu oma tugevale teenuste sektorile teisi arenenud riike. Rootsi läks teenustele üle enne teisi, mitukümmend aastat tagasi, mil vanadesse manufaktuuridesse sisustati korterid ja bürood. Nüüd on seal mõnus lebotada ja maailmale mobiiliäppe toota.
Eestis tootmist pole, aga ikka on häda. Miks? Aga põhjuseks on vana totalitaarne mõtteviis, mis ei lase uutel ideedel areneda. Võtame sellise lihtsa asja nagu pronkssõdur. Eesti lahendas pronkssõduri küsimuse totalitaarsel teel, jõuga. Aga seda oleks saanud teha palju lihtsamalt. Näiteks kasvõi seeläbi, et sulatada sellest pronksist palju väikseid pronkssõdureid ning müüa neid turistidele. Sellega oleks saanud meelitada Eestisse palju turiste Venemaalt, kes oleksid meelsasti selliseid suveniire ostnud. Saksamaal näiteks jahvatas keskpank vanad D-margad pulbriks, pani purki ja müüs neid huvilistele. Väga uuenduslik ja loominguline lähenemine sellisele asjale nagu raha. Eesti aga müüs oma rublad peenraha eest tšetšeenidele ja kroonid põletati lihtsalt ära. Ei mingit loovust! Need on vaid mõned näited, mis iseloomustavad laiemat trendi.
Eesti häda on selles, et ka tulevikus nähakse oma arengut mitte ideede paljususes ja vabas mõtlemises, vaid totalitaarses lähenemises. Üks näide on üha suurenev sõjakultus ja dogmad, mis juba iseenesest pärsib vaba mõtlemist. Inimesed ei julge enam paljudest asjadest mõelda, paljusid ideid arendada, inimestega suhelda. Samas on just vaba mõtlemine olnud Eesti ja eestlaste eelis. Juba Jakob Hurt pani 150 aastat tagasi tähele, et kui eestlane ei saa suureks jõult, siis saab suureks vaimult. Vaim, see on uued ideed ja innovatsioon. Viimased aastad aga näitavad Eestis vastupidist: vaimu alla surudes püütakse saada suureks jõult.
Eestis on palju harituid inimesi, aga millegipärast pole suudetud ajaloost õppust võtta. Miks küll?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar