Need, kes veidi ringi rännanud, on ilmselt täheldanud, et kui mujal kristlikus maailmas on jõulud 12 päeva kestev pikk ja rahulik püha, siis Eestis on kõik jõuludega seonduv surutud ühte õhtusse. Mille puhul rahust rääkida on patt - see on üks stressirohkemaid ja väsitavamaid päevi aastas. Ehk siis, ühe õhtu jooksul tuleb kõik ära teha: poes käia, söögid valmistada, süüa, kirikus ja surnuaial käia, jõuluvana vastu võtta, kingid jagada ja vastu võtta. Pärast seda on inimesed nii väsinud, et ei jaksa mitu päeva midagi teha. Jõulupäev ja teised pühad magatakse lihtsalt maha.
Mul on selle kohta oma teooria. Ja mis seal salata, see on seotud eestlaste 700-aastase orjapõlvega, kus terve rahvas oli surutud teenija staatusse. Ja sellest ma saan küll aru, et teenijatele oligi antud üks vaba õhtu, kus nad siis kõik oma toimetused selle ühe õhtu jooksul ära tegid. Sest jõulupäeval, 25. detsembri hommikul tuli minna juba härrastele ahju kütma ja pidusööki valmistama, et nad kirikust tulles saaksid kõhu korralikult täis süüa. Sest ristirahvas käib missal esimesel jõulupühal, valges, mitte jõululaupäeva õhtul pimedas. Nimelt oli tavaks vanal ajal, et härrasrahvas ja teenijad ühel ajal kirikus ei käinud, neil olid erinevad ajad. Ja eks sellest ka see eestlaste tava käia kirikus jõululaupäeva õhtul või isegi öösel, see oli eestlastele antud võimalus, millest nüüd kiivalt kinni hoitakse.
Kristlikus maailmas jagatakse lastele kingitused jõululaupäeva hommikul, need toob sinna pühak St Nicolaus. Kel pole mingit vitsa vöö vahel, kes armastab lapsi siiralt ja tingimusteta, nii nagu ema- või isa-armastus on tingimusteta ja jäägitu, mille kohta on maailma filosoofid isegi väitnud, et see on ainus õige armastus. Kust see vits üldse tuleb? Härrasrahvas vitsa ei tundnud. Vitsa said talupojad, või Eesti oludes pärisorjad. Eestlastest isad ja emad said mõisas vitsa, kui oma käsi ja jalgu piisavalt kiiresti ei liigutanud, nad tulid koju ja piitsutasid oma lapsi. Nii see käis. Olgu veel lisatud, et algselt käis eesti lastel külas ja nõudis salme (katekismuse peast tsiteerimist) hoopis jõulusokk, üks üsna kole elukas.
Orjuse kaotamine langes eestlastele sülle sama ootamatult kui iseseisvus, mistõttu ei saa imeks panna, et orjusega seotud kombed püsivad argiteadvuses, samamoodi nagu ei suutmatus olla päriselt iseseisev.
5 kommentaari:
inno, ära aja sellist jora. alles sada aastat tagasi ei teinud toomapäevast kolmekuningapäevani mitte ükski talumees mitte midagi sellist, mida sai tegemata jätta.
pigem on selle nähtuse juured algselt nõukaajas kus jõule ametlikult ei olnud ja hiljem ämeerikalikus edukultuses.
Innol on alati õigus, Inno üksipäini teab, kuidas asjad käivad, ja tal on ka vaja seda kindlasti kuulutada, sest kust teised muidu teaksid. Inno on täpselt nagu see reamees, kes tema ema meelest on marssides see kõige tublim - kõik käivad vale jalga, ainult pojake õiget. Ja pealegi ei saa Inno jätta kunagi ühtki võimalust kasutamata, et taas teada anda, kui halvasti ja valesti Eestis kõik asjad on. Teised on kas lollid, et sellest aru saada, või nii arad, et ei julge seda välja öelda. Mis me küll ilma Innota teeksime, aitäh, et ikka olemas oled!
Ma pole kusagil väitnud, et mul on õigus. Edastan lihtsalt oma arvamust asjade kohta, mis ei pruugi ühtida üldlevinud arvamusega. Selles ei tohiks midagi halba olla, või on?
Ameerikas pole enam mingit edukultust, seal tahetakse olla õnnelikud nagu on taanlased. Pealegi ergutab puhkus ja laisklemine loovust, mis on tänapäeval kulla väärtusega. Eesti on kinni 100 aasta taguses Ameerikas, kus kõik ajasid pikka senti taga. See ajastu on Läänes igal pool läbi.
Taanlased on väga õnnelikud, põletavad suures mahus küünlaid, sest iäm on kehv ja krõbistavad tohutus koguses antidepressante. Taanlased ise väga muigavad oma õnnelik olemise jutu peale. Õnnelik on võib olla vanem generatsioon, kes Euroopa multikultita kasvada sai ja rikkust koguda, ilma pidevate vargusteta, mida multikuldid Taanis korraldavad.
Postita kommentaar