Jane lahkuski. Ma hästi palju mõtlesin ta peale meie reisi ajal ja sain aru, et kui sa oled terve või kasvõi tervenemas, siis selle eest tuleb tohutult tänulik olla. Soovisin ka ise eile Janele, kui ta veel elas, kõike kõige paremat, midagi muud ei osanudki öelda. Väga kahju, et nii tore inimene pidi lahkuma.
Sain ka tema lähedastest aru. Mu isa jäi 2007. aastal väga haigeks, hakkas kukkuma ja minestama. Ma käisin peale, et ta tuleks meie juurde Tartusse elama, aga isa ütles, et tahab surra omaenda ehitatud majas. Väga raske südamega aktsepteerisin seda tema otsust. Kujutasin ette, et Tartus, kus on Maarjamõisa kliinik, oleks abi kiirem ja parem.
Aga isa tahtis surra omaenda kätega ehitatud majas. Ta surigi paar kuud hiljem, 2007. aasta septembris, ühel viimasel päikesepaistelisel suvepäeval. Oma aias, õunapuu all, õunu korjates. Ja oli kindlasti palju õnnelikum kui kuskil Tartus voodi külge aheldatuna. Nii et jah, see on raske ja kergem on hukka mõista kui mõista, aga vahel tuleb lihtsalt oma lähedase otsust aktsepteerida. Ka see on osa armastusest.
P.S. Ma siiralt soovitan lugeda Jane blogi, kus ta sooja huumoriga oma elu kirjeldab :) Eriti neil, kes tunnevad, et neil raske on :D Selline oskus, vaatamata masendavale väljavaatele inimeseks jääda ja ka huumorimeel säilitada, on antud väga vähestele. Blogi aadress on: Halavere.blogspot.com.
2 kommentaari:
Avastasin minagi kellegi blogi kommentaarides selle Jane aadressi. Tõeline elamus on see päevik.Kuigi ta seal kuskil mainib, et ei maksa seda blogi propageerida...EOh ei,oh ei, seda lausa p e a b soovitama! Nii palju huvitavat eesti meditsiinist jne.
Jah, nõus, kurb, aga sooja huumoriga kirjutatud blogi. Veel kord - nii kahju, hea inimene oli.
Postita kommentaar