No nüüd see siis lõpuks juhtus. Õiguskantsler Ülle Madise sekkumisest oli abi ning alates esmaspäevast saavad isad jälle sünnituse juurde. Tõsi, ainult koos maskiga ning nad peavad pärast sünnitust lahkuma, perepalatisse ei saa, AGA IKKA. Esmasünnitajale on see ülioluline. Ma ei tea, kuidas riik kavatseb kompenseerida märtsi ja aprilli sünnitajatele selle hingelise trauma, mis neile Euroopa ühtede karmimate piirangutega tekitati. Ora ninna, siis ähi ja puhi, mask nina peal, tund või paar, kuni su tulemus selgub, ning sinuga ei ole mitte kedagi, kes sind kaitseks. Kujutan ette seda abituse tunnet, mis neid naisi valdas.
Ämmaemandad ütlevad, et naised olid „tublid” ja „vaprad” ning kannatasid ära. Aga kas naiseks olemise väärtus seisnebki nüüd selles, kui palju piina ning alandusi sa suudad ära kannatada? Sel juhul on ju ka naised, kes „vapralt” oma meeste peksu ära kannatavad, „tublid.” Kiidame siis neid ka.
Ma saan aru - arstid on hirmul, aga selle hirmuga ei saa välja vabandada teise inimese alandamist ning piinamist. Sünnitusvaludes vaevlevale naisele ora ninna torkamine ning tal maskiga hingata ja pressida käskimine ei ole aga midagi muud kui selle naise piinamine. Üks piinamise jõhkramaid vorme.
Enamik Euroopa riike sünnitajatele nii karme piiranguid ei kehtestanud, aga Eesti kehtestas. Soomes näiteks, kus palju rohkem nakatumisi, oli kõik see aeg tugiisik sünnitusel lubatud. Samuti ei tehtud sünnitajale koroonatesti ning teda ei sunnitud kandma maski. Tõsi, tugiisik pidi olema terve ning ta pidi lahkuma pärast sünnitust, aga siiski. Valus tõde on see, et kui Soome ja paljude teiste riikide naistearstid suutsid jääda sünnitajate suhtes inimlikeks, siis Eesti naistearstid seda ei suutnud. Nemad olid ebainimlikud.
Mitte kõikides haiglates, seda peab kindlasti mainima. Aga Tallinna ja Tartu haiglates küll. Ja see on väga kurb. Et nad tegid sünnitajatele selle nende elu kõige ilusama aja alandavaks ning piinarikkaks. See jääb nende südametunnistusele.
Nüüd on piirangud leevenemas ning mina juunisünnitajana saan nautida juba teistsuguseid tingimusi. Inno saab minuga kaasa tulla. Tõsi, maskiga, nagu see oli Soomes kõik see aeg, aga ikka. Ma arvan, et lähen siiski üksi. Mul on see juba kolmas sünnitus.
Kuna Tallinna ja Tartu haiglad nõuavad endiselt kohustuslikku koroonatesti ning selle tulemust oodates tuleb vähemalt tund aega maski kanda, mis oleks minule piin, lõppedes halvimal juhul tõsiste hingamisraskustega, siis vähemasti seni, kuni sellist ebainimlikku kohtlemist jätkatakse, ma seal sünnitada ei saa. Ilmselt tuleb mul sünnitada siinsamas Võru haiglas, kus on suudetud jääda inimlikuks.
Muidugi jääb ka variant, et juuni alguses ei nõuta sünnitajatelt testi ega maski ka Tallinnas või Tartus. Võib-olla suudavad sealsed arstid oma egoismist üle olla ning endas uuesti inimese üles leida. Võib-olla. Eks näis.
Praegu tuleb rõõmu tunda sellest, et leidub ka selliseid sünnitusmajasid, kus ma saan abi ilma oma tervist ohtu seadmata. Aga ma südamest loodan, et sellest koroonalainest tehakse tõsised järeldused ning mitte ükski arst ei ütle enam tulevikus rasedale, et pole vaja muretseda, sest „vajadusel antakse sulle maski alla lisahapnikku.” Midagi küünilisemat ei ole ma oma elus kuulnud.
14 kommentaari:
Kui sa räägid astmaatiku ja maski suhetest, siis ma ei oska kommenteerida. Ainult niipalju, et tavainimele mask kaugelt nii hullusti ei mõju.
Aga kui jutt läheb teistele sünnitajatele ja lihtsa vatipulgaga proovi võtmise, et alandus ja piinamine - siis ütleks küll, et püha taevas, milline emotsionaalne üleskütmine tühise asja pärast. Minul ja lastel on viirushaiguse tuvastamiseks aastaid tagasi võetud seda vatipulgaga - ja kuna me "vaeseksesed" teadnud, et selles peaks hirmsat vaimset/füüsilist traumat nägema, läks kõik lihtsalt. Sünnitus ise ei ole kerge jalutuskäik, vaid tõsine teekond ja pingutus, aga mingi vatipulgaga proovi võtmine - kui mul oleks sünnitegevus käimas, siis mul jätkuks 0 emotsiooni selle tühise proovivõtmise jaoks.
Ei ole tühine üleskütmine. Sina ei ole sünnitanud mask ees ega ora ninas. Mina samuti mitte. Aga märtsi ja aprilli sünnitajad on pidanud seda tegema. Mõni sünnitab võib-olla elus üheainsa korra ning talle jääb siis see hirmus mälestus. Kõik, kellelt see proov on võetud, on öelnud, et tegemist on äärmiselt ebameeldiva kogemusega. Isegi minu ämmaemand ütles eile seda. Aga nemad ei pidanud sel ajal ühtaegu sünnitusvaludes vaevlema.
Kas osadel sünnitajatel hoitakse siis tõesti kohe kaua seda "ora" ninas sünnituse ajal? Minul ja mu tutvusringkonnas on proovi võtmine kestnud väga lühikeselt. Jah, see ei ole meeldiv protsess, kuid see kestab ainult loetud sekundid ja ei jäta mingit elukestvat hirmsat mälestust. Rohkem positiivsust ja rõõmsat meelt :)!
Kuidas sinu ema sind küll sünnitas ? vaevalt,et isa Breznevi ajal sinna juurde lasti. Nad said ainult sünnitusmaja akna all tänaval närvitseda ja võib olla näidati pärast ka last kaugelt akna pealt . Lähemalt sai last näha alles nädala pärast kui naine lapsega koju lasti. Ometi said kõik naised sünnitatud sedaviisi ja polnud häda midagi.
See nn. peresünnitus on viimase aja moehaigus, mis on tulnud kuskilt Ameerikast nagu ka halloween ja võõraste täiskasvanud inimeste kallistamine ja musitamine alatasa. Just seetõttu on ka koroona Ameerikas ja Lõuna-Euroopas nii rängasti levinud,et nad alatasa kallistavad ja musitavad võõraid inimesi,kes neile üldse korda ei lähe . Rumalad kombed ja ääretult ebahügieenilised.
Ma just vaatasin ühte videot - ikka päris kaua hoiti :D Naine karjus valust samal ajal. Ja nagu ma ütlesin - isegi mu ämmaemand ütles, et see testi tegemine on vastik. Nii et ärge valetage siin :D
Kuulge, nõukaaeg oli nõukaaeg ning loomulikult oli sel ajal sünnitada JUBE. Aga elus poleks uskunud, et nõuka tuleb sünnitusmajadesse tagasi. Minu isa aga polnud mitte haigla all, vaid hoopis samal ajal kopsupõletikuga haiglas, nii et juhtub ka nii :) Ja noh, muidugi, sünnitatud saab alati ja igal juhul, sest ükski laps pole veel sinna sisse jäänud, vähemasti pole teada ühtegi 100-aastast kõhubeebit, aga sellegipoolest võiks sünnitus olla inimlik ning võimalikult inimväärikas. Sünnitaja piinamine testi ja maskiga on inimväärikusest kaugel.
Peresünnitused on olnud Eestis veidi üle 30 aasta, seega mitte mingi viimase aja moehaigus ja nii ongi õige! Mis Ameerika värk?
Kahjuks olid nõukajala need sünnitused ja seal oldud aeg ikka jube küll, pididki ära kannatama, kust sa teadsid paremat tahta: naised mitmekesi palatis, lapsed viidi ära (mina karjusin 1981 aastal ennast siniseks seal). Sünnitusasend ainult selili, ei mingeid valuvaigisteid (minu 2 last sündinud epiduraaliga). mehest oli mõlemal korral ikka palju abi + oli mul veel eraämmakas. Ja hea olla perepalatis. Nii peabki olema!
Selles eriolukorras oligi mul kõige rohkem kahju sünnitajatest, et naised pidid üksi olema ja mees ei saanud naisele toeks olla sünnitusel ega pärast. Minu tuttaval esmasünnitajal oli kuu tagasi eraämmakas siiski Tartus.
Nii hea et see piirang õnneks lõpeb nüüd!
Koroonatest: minu tuttav põdes seda (40+) päris raskelt. Proovi andmine oli olnud suts ja valmis, ei midagi hirmsat. Minu ema sai kutse uuringutestimisele ja muljed olid okeid sellest prooviandmisest (oli negatiivne).
Ma just vaatasin ühte videot - ikka päris kaua hoiti :D Naine karjus valust samal ajal. Ja nagu ma ütlesin - isegi mu ämmaemand ütles, et see testi tegemine on vastik. Nii et ärge valetage siin :D
----
Vastik - no kuule, ükski meditsiiniline protseduur pole meeldiv. Vereproovi võtmine näiteks, pole ka meeldiv. Aga kas sa enne vereproovi võtmist kütad ennast emotsionaalselt metsikult üles ("appi, ora veeni!!!!"), karjud vereproovi võtmise ajal? Ning pärast kaebled tagantjärgi veel, et said nüüd eluks ajaks kohutava emotsionaalse trauma? Ma arvan, et ei - võtad asja mõistusega nagu täiskasvanud inimene, annad on proovi ära - ja midagi hullu ei jutugi. Miks siis seda vatipulgandust ei võiks rahulikult võtta nagu vereproove jms. ? Miks peab just enne koroonaproovi võtmist oma emotsioonid viimse piirini kütma: "jubeeeee", "eluaegne traumaaaaa" jne.? Ehk võiks ikka asjalikus jääda endal kergem.
Väheke imelik oleks, kui koroonaajal sünnitusosakonda laekuvaid inimesi ei testitaks põhjendusega: "A no see on ebamugav..."
Ei ole tühine üleskütmine. Sina ei ole sünnitanud mask ees ega ora ninas. Mina samuti mitte.
---
No see-eest sünnitasin viimase lapse, kanüül veenis, näiteks. Pikemalt ei hakka seletama, aga seotud oli sellega, et sünnitus hakkas enne aega. Kindlasti oleks võimalik sellest kanüüli veeni panemisest ka kohhhhhhhutav draama kokku vahutada, et see tunne "pole meeldiv" jne. Aga on sellel mõtet? Ega meelega ju keegi ei piina. Aga noh, kui ise TAHAD sellele mingit piinamise värvingut juurde anda, eks siis on see muidugi võimalik.
Ja hakkasin ka mõtlema teemal "sünnitus/meditsiinilised protseduurid ja hirm".
Minu meelest on nii, et meditsiiniliste protseduuride ja ka sünnituse ees on enamusel inimsetest hirm. Aga seda hirmu on kahte liiki - esiteks selline hirm, mis on mõistusega kontrollitav ja teiseks, paaniline hirm, mida inimene mõistusuega kontrollida ei suuda. Näiteks enamus naisi käib sünnitamas nii, et kardab küll, aga samal ajal ka mõistusega kontrollib oma hirmu. Samuti käivad paljud (nii mehed kui naised)niimoodi hambaarsti juures, igasugu uuringutel jne.
Teiseks on selline hirm, kus inimesel täiesti katus sõitma hakkab ning ta ei suuda seda mõistsuega kontrollida. See on juba probleem. Hull on ka see, et paanika on nakkav - kui inimene näit. Vaatab netist videot, kus teine inimene on sünnituse või mingi protseduuri ajal paanikas - siis on "hea" võimalus see paanika ka endale omandada. Kuna teise inimese paanika on nakkav, siis ma arvan, et ka netis ringlevad videod sellest,kuidas mõni inimene on mõne meditsiinilise protseduuri või sünnituse ajal paanikas, teevad palju pahandust. Inimesed vaatavad neid ja omandavad paanililise hirmu ka endale.
Seetõttu mina näiteks ei vaadanud enne esimest sünnitust teiste sünnitusvideosid - sest ma oleks võinud näha seal mõnda paanikas naist ning selle tulemusena oleks võinud minu mõõdukas, mõistusega kontrollitav hirm sünnituse ees paisuda paaniliseks hirmuks. Mis oleks võinud teha palju kurja.
Aga mis mind selles postituses häiris oli see "kas siis naine ongi seda õigem naine mida rohkem kannatusi ja alandusi ta suudab välja kannatada".
Kui on paaniline hirm (mis ei lähe üle), siis peaks inimene alustama tunnistamisest, et mul on paaniline hirm/ mul on kontrollimatu ärevus vms. Rääkima arstidega läbi, et mis lahendused siis on, kui inimesel on paanika ja ärevus, mida ta ei kontrolli.
Mitte ründama arste ja nagu süüdistama teisi, et miks neil seda paanilist hirmu siis ei ole - see ei ole lahendus.
Kui lähed Innoga, kuhu jäävad suuremad lapsed?
Inno jääb lastega koju :) Ma pole esmasünnitaja :)
Jah, minul on ka märtsi ja aprilli sünnitajatest kahju. ERITI esmasünnitajatest. Sul pole vähimatki ettekujutust, mis suga juhtuma hakkab, ja siis sa oled veel ka üksi. Ma tõsiselt arvan, et riik peaks neile mingit kompensatsiooni maksma või teraapiat pakkuma.
Ann, vereproov ON KA hirmus, ma olen selle võtmise ajal mitu korda ära minestanud :D Aga kui sul on astma ning pidev õhupuudus, siis millegi ninna panek on VEEL hirmsam. Ok, võib-olla siis ei ole, kui sul pole hingamistakistust, aga minul tekitab pelk mõte sellele paanikahoo. Õnneks on Eestis siiski veel sünnitusmaju, kus koroonateste ei tehta - kontrollisin järele :)
Ja sünnitusabi andmise mõte peaks ikka olema KANNATUSTE LEEVENDAMINE, mitte nende juurde tekitamine. Mask ja test tekitavad sünnitajale ebamugavust, nii et pigem lisavad kannatusi. Kuidas siis Soomes saadi ilma nendeta hakkama ja ka paljudes teistes riikides? Eesti piirangud olid ühed Euroopa karmimad, aga nakatumiste arv polnud kaugeltki kõige suurem. Lihtsalt arstide jonn ning egoism.
Postita kommentaar