KAS ME OLEME KODUSÕJA LÄVEL?

Eesti elu distantsilt vaadates hämmastab mind kõige rohkem, kui vihaseks eri meelt olevad inimesed teineteise peale on läinud. Ei vaielda enam mõnuga, huumoriga, vaid raevukalt, veriselt, niiöelda elu ja surma peale. Ma ei räägi enam eestlastest ja venelastest, vaid ka eestlastest omavahel. Teineteist sõimates minnakse nii vägivaldseks, et mul tõusevad ihukarvad püsti.

Kas see on sõja mõju? Või mis on Eesti inimesed selliseks teinud? Et enam ei saa rahulikult arutleda. Rahulikult arutleda enam justkui ei tohigi. Sa pead valima poole ning kui see su pool erineb su sõbra poolest, siis oled kohe vaenlane. Või vähemasti kollaborant.

Huvitav, et Eesti inimesed on üle võtnud sõja terminoloogia. Vaenlane, kollaborant, tuleks seina äärde panna jne. Keda vaenlaseks peetakse, sellele ei halastata, see lastaks kohe maha, kui võimalus oleks. Või antaks vähemasti peksa.

Naljakas on see, et mu isa, kes päriselt sõjas käis, ei kasutanud kunagi selliseid väljendeid. Tema jaoks ei olnud keegi vaenlane ning ta ei nimetanud ka kedagi kunagi kollaborandiks. Ja ta oli olnud vanglas, Vorkutas. Kui keegi kedagi sõimas, siis ütles mu isa: "Lõpeta see tsoonimehe kõnepruuk." Tema jaoks olnuks alandav kellegi kallal vägivallatseda või kedagi vägivallaga ähvardada.

Samas neil, kes pole sõjas käinud, on vaenlased ja kollaborandid. Juba enne sõda. Ning kange himu omakohut pidama hakata. Vägivallatseda. Oleks ainult keegi, kellele saaks vastu nina anda.

Ma ei usu, et see viha on Eesti rahvas endas tekkinud. Ma ei tea, et Eesti rahvas oleks kunagi sellist viha olnud. Sellist... sellist kodusõja eelset viha. Aga kui ma mõtlen sellele, mida ma Facebookist lugenud olen, mida inimesed teineteisele ütlevad, siis ma arvan, et Eesti on kodusõja lävel. Umbes nagu Soome, kui omavahel pistsid rinda valged ja punased.

Seda viha on meis õhutatud juba Pronksiööst peale ning iga natukese aja tagant on õli tulle valatud. Millal see kõik lahvatab, ma ei tea, aga kui nii edasi, siis ilmselt pea.

Või lõpetame selle tsoonimeeste kõnepruugi? 

Pildil minu isa (paremal) koos laagrikaaslastega Vorkutas. Elu laagris oli küll raske, isal kukkusid seal juuksed peast välja ning süüa sai kehvasti, kuid vaatamata sellele oli ta üks päikeselisemaid inimesi, keda ma tean. Ta ei haudunud kunagi kättemaksu ega soovinud kellelegi halba. "Iga rahva seas on häid ning halbu inimesi," ütles ta. Jah, ta sõdis venelaste vastu, aga vene rahvast, rahvust, ei vihanud ta kunagi.