Muidu on siin maal nagu ikka vaikne. Kuulda on vaid looduse hääli ning aeg-ajalt kirikukellade kõla. Ülestõusmispühal helistati pikalt. Kui on üks monotoonne hääl, mis mulle siin maailmas meeldib, siis see on kirikukellade hääl. See on nii kosutav ning turvatunnet tekitav.
Ja kitsed. Mis me teeks ilma kitsedeta. Nad tulevad igal õhtul täpselt samal kellaajal - pool kaheksa - karjamaalt koju, umbes kolmkümmend on neid, ja nende kaelas kõlkuvate kellade kaja on kuulda kaugele.
Nende kellukeste häält võiks ma ka lõputult kuulata. Jookseme neid siis alati akna peale vaatama. Kord päris alguses jäime nö kitsedesse, nagu lapsed ütlevad - läksime mäest alla prügi viima ja kitsed tulid meile tagasiteel vastu. Roosi puges mu selja taha ja Ella sülle. Noh, nad polnud enne kitsi näinud. Nüüd nad enam ei karda ja me käime igal õhtul üle aia kitsetallesid piilumas. Üle tee on kanad ja kukk. Kukega läks Roosi aga riidu, sest kires talle vastu ning nüüd kukk on Roosi suhtes väga kahtlustav :D
Siin elades ma olen aru saanud, kui oluline on puhas elukeskkond ning vaikus. Looduse hääled. Rahu. Rahu ongi kõige olulisem. Hingerahu.
Ilusat ja sooja kevadet teile! Siin meie aia õunapuu oma täies ilus, üle tee elab kitsekarjus oma kolmekümne kitsega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar