Hispaania keele sõnavara on tohutult täienenud ning mitte ainult Roosil, vaid meil ka. Roosi tuleb nimelt iga päev koju uute sõnadega ning õpetab neid esimese asjana meile ka. Tähtsustades eriti õiget hääldamist. Roosi on nimelt obsessed õige hääldamisega ega salli, kui keegi mõnd sõna valesti hääldab. Siis ta kohe parandab. Mina pidin viis korda "cinco" ehk number viis ütlema, kuni Roosi rahule jäi :D Samuti ei saanud ma kohe kätte sõna "amarillo" ehk kollane :D Roosi ise haarab kõiki võõrkeeli lennult. Korra kuuleb, jääb sõna meelde. Ma ei tea, mis süsteem tal on, tahaks väga teada. Inglise keelega oli samamoodi. Nüüd õpib ta siin kolme keelt - hispaania, portugali ning inglise - ja ma mõtlen õudusega, kui tähtsaks ta läheb, kui neid kõiki veatult rääkida oskab. Inglise keele häälduses (kirjas veel mitte) jään juba praegu talle alla.
Matemaatikas nad arvutavad tuhandetega, mis on huvitav, sest eesti süsteemis nad läinud aastal sajast kaugemale ei jõudnud. Roosi võttis teistele kiiresti järele ning koostab nüüd ise tuhandetega ülesandeid. Meile Innoga lahendamiseks. Mis on väga tüütu. Eriti kell 10-11 õhtul, kui uni juba silma tikub.
Hispaania keel ja mate on iga päev, inglise ning portugali keel paar korda nädalas. Loodusteadus ja kehaline on kolmel päeval nädalas. Kehaline on üks Roosi lemmiktunde. Neil ei ole seal individualistlikke alasid nagu näiteks jooks või kõrgus- ja kaugushüpe, kõik tegevused on meeskondlikud. Põhiliselt erinevad liikumis- ja tagaajamismängud. Kehaline on fun'i tund. Ta toimub väljas ning õpetaja Carlos mõtleb lastele igasuguseid vahvaid mänge välja. Ühes tunnis mängiti korvpalli ja Roosile see väga meeldis.
Muusikas on muusikalised mängud (muusika taktis sõrmede nipsutamine näiteks) ning muusikapalade kuulamine. Selleks on klassis suur ekraan. Kunstiõpetuses on pilte joonistatud.
Käsitöö ei ole Hispaania koolis kohustuslik aine, seda saab võtta valikainena, kui õpilane ise soovib. Mulle väga sobib, kuna ma vihkan igasugust käsitööd ega kujutaks ette, et ma peaks lapsel kududa või heegeldada aitama.
Väga palju tegevusi on väljas, värskes õhus. Kehalise tunnid ning söögivahetund. Süüakse koolimaja trepil oma näksikarpidest.
Roosil on juba tekkinud kaks sõbrannat ning lõpuks on jäänud meelde klassikaaslaste nimed. Ka õpetajate nimed on meeles. Roosi klassis on kümme last - viis poissi ning viis tüdrukut, Roosi kaasa arvatud :D
Tore algus tundub olevat ning mis peaasi, Roosike on ise ülimalt rahul :)
5 kommentaari:
Oi, meeskonnamängusel põhinev kehalise tund mulle ei meeldiks :( Lapsena ma ei saanud aru, miks mulle on igasugu pallimängud vastukarva. St. platsi ääres vaadata võin, kuidas teised mängivad, aga ise ei taha. Aga nüüd saan aru: mulle ei meeldi meeskondlikel aladel tekkiv kehakontakt teise inimesega, müksud - sellised asjad. Sobivad individuaalalad (ja soovitavalt oma tempos kulgemisena, mitte võistlus).
.
Käsitöö ma võtaks valikainena kindlasti. Poisil algas sel sügisel puutöö. Ja talle nii meeldib, lausa lemmikaine praegu.
Käsitöö oskus on eluliselt vajalik, et mitte kasvatada saamatuid lambaid, kelle ainuke oskus on õhin igasugu asju endale nõuda.
Ma ei arva, et ta eluliselt vajalik oleks. Jah, sõjaolukorras küll, kuna seal kuluvad käsitööoskused marjaks ära, ning eks Eestis tulebki lapsi ka sõjaks ette valmistada. Kohustuslik käsitöö on pärit Nõukogude ajast. Roosi võttis ka käsitöö, kuna talle meeldib see, erinevalt minust :D
Helde taevas. Mul endal küll esimene seos, mis käsitööga tekib, ei ole nõukogude aeg...
Minu meelest on käsitöö ürgne.
Ja muide, waldorfkoolides peetakse ju käsitööd ja üldse igasugu praktiliste oskuste arendamist (toiduvalmistamine, ehitamine, aiandus..) väga oluliseks? Kuna arvatakse, et see arendab lapse loovust, motoorseid oskusi, parema ja vasaku ajupoolkera koostööd, arusaamist reaalset maailmast meie ümber, annab lapsele eneseusu, mis aitab minna läbi elu jne.
http://antroposoofia.ee/waldorfpedagoogika/
"intellektuaalsete-kognitiivsete (mõtlemise arendamine), kunstilis-loominguliste (tunnete arendamine) ja käsitöölis-praktiliste (tahte arendamine) ainete tasakaal õppetegevuses"
"Waldorfkoolis hakati rakendama tolle aja kohta väga uuenduslikke põhimõtteid, nagu laste koosõpetamine sõltumata nende sotsiaalsest päritolust, andekusest ja tulevasest erialavalikust; segaklassid, istumajätmise vältimine, numbrilise hindamise asendamise iseloomustusega, käsitöö ja kunsti suurem osakaal, epohhiõpe, loovust arendav kujundlik õpetamisviis jm, millest paljud on muutunud tänapäeval üldlevinud pedagoogika lahutamatuks osaks. Waldorfkooli eripära oli ja on ka kooli ja lastevanemate ning lastevanemate omavaheline tihedam suhtlus ja koostöö."
Jah, Waldorfis on käsitöö tähtsal kohal, aga mind on saatus hellitanud, kuna Roosi ise on suur käsitöö fänn :D
Postita kommentaar