Peab ikka äge kool olema, kui laps tuleb koolist koju ning hakkab entusiastlikult matemaatikaülesandeid lahendama :D Ilma, et talle oleks sellist ülesandet olnud. Nüüd siis mõtleb omale ise mateüleandeid välja ning lahendab neid. Ja käsib meil ka lahendada :D Ja mina ju vihkan matemaatikat! Nagu ma vihkasin ka keemiat ning füüsikat. Need olid mul alati kas 3 või 2 ning ma ei tea, kuidas ma need ained arvestatud sain. Mul pole lihtsalt matemaatilist mõtlemist, mu aju hakkab streikima, kui midagi liitma, lahutama või oo õudust, korrutama või jagama pean. Täna küsisin Innolt, kas 0 pluss 2 võrdub 2 või 0 :D Õnneks Roosi on palju targem kui mina, ses mõttes on ta Innosse. Inno jagab matet väga hästi. Aga tundub, et Roosi on ses veel kõvem käpp :D
Mina oskan sõnu ritta seada, see on minu talent ning kirg. Seda ma võin teha kogu aeg ning igast asendist. Roosi jälle ütles, et teda see üldse ei huvita. Tema pigem arvutab. No vot, inimesed on erinevad ning väga hea, et on.
Peale selle tõi Roosi koolist koju paberi, kuhu direktor oli märkinud selle õppeaasta koolivaheajad ning vabad päevad. Need on päris huvitavad ning Eestist erinevad. Aga vaadake tabelist ise järele :)
1 kommentaar:
Mäletan, et kooliajal alustasin kodutööde tegemist alati matemaatikast. Miks? Kuna põhimõtted sain tavaliselt juba tunnis selgeks ja kodus oli vaid ülesannete läbilahendamise vaev. Seega, ma tegin matemaatika kodutöö ära esimesena, sest see läks alati kõige kiiremini. Samas, mingit suurt vaimustust, et lausa vabatahtlikult ja omast vabast ajast mataülesannetega tegeleks - seda nüüd ei olnud. Füüsikaga oli samamoodi - aru sain, ei vihanud, aga suurt armastust (et läheks mingit füüsikaga seotud eriala õppima) ei olnud.
Lemmikained olid aga bioloogia ja keemia. Miks? Küllap seetõttu, et seostusid taimede, loomade, loodusega... Taimede ja loomadega ma olin tõesti nõus oma vabast ajast tegelema. Aed oli tore koht (taimed) ja hobusetall, ei,tippsport mind ei huvitanud, aga see koht oli lihtsalt lummav. Nooremas koolieas ma arvasin, et ju ma suurena mingiks loomatalitajaks hakkan. Gümnaasiumi ei tahtnud tüüpilisse humanitaar ega reaalkallakuga klassi, vaid pidin ikka "originaalitsema" ehk valisin (vist Tallinna ainukese) bioloogiakallakuga klassi. Oi, see oli omapärane gümnaasiumiaeg! Meil olid bioloogiapäevad, mille raames käisime üle eesti ringsõitudel (rabad, pankrannikud jms.looduslikult huvitavamad kohad), käisime rannikul merelindude pesaid loendamas ja...
Peale selle olid lemmikud ka kohustusliku kirjanduse raamatute lugemine ja käsitöö. Raamatud, sh. kohustuslik kirjanudus, olid mul tavaliselt õhinal läbi loetud.
Isegi kui teised virisesid, et mingi raamat on jama või raske, siis mina mõtlesin tavaliselt: hmm, milline on see jama raamat? - ja hakkasin aga lugema ja tavaliselt ei tundunud üldse jama. Raamatutest meeldisid kõige rohkem proosateosed (jutustused, romaanid) ja eelkõige sellised psühholoogilised - kus oli keeruliste, painavate inimsuhete või siis laste (vaimselt, emotsionaalselt) problemaatilise elu kujutamist. No näiteks "Forsyte'ide saaga" või siis lastest rääkivad "Kadri", Leelo Tungal "Kirju liblika suvi", Helju Rammo "Imekaru" (ei tea, kas see oli kuidagi seotud sellga, et neid raskeid inimsuhteid minu päritoluperes ja ka suguvõsas jagus?). Käsitöö - no see millegi käe vahel pusimine oli lihtsalt nii mõnus tšill ja rahustav tegevus.
Nii et bioloogia, keemia, käsitöö, psühholoogilised jutustused/romaanid - need minu kooliaegsed lemmikasjad olid üks paras kompott, kui niimoodi ritta panna :D
10 a poeg on aga nõus oma vabast ajast joonistama-meisterdama (no see veel pole väga ebatavaline - paljud lapsed joonistavad), aga ka... ravimtaimi korjama(!) ja... ajaloo ja idamaade elust-olust-riigikorraldusest rääkivaid videoloenguid/raadiosaateid kuulama (!). Nii ongi - poiss tuleb koju, võtab mingi videoloengu või raadiosaate järelkuulamise lahti ja muudkui kuulab. Ajalootunde 4.kl kooliprogrammis veel pole, küll liitus ta koolis tegutseva (üldiselt on see mõeldud õpilastele alates 5.kl) ajalooringiga...
Postita kommentaar