"Aga kus siis õpikud on? Unustasid kooli või?" küsisin mina.
"Ei unustanud," naeris Roosi. "Ega me neid koju ei too, need on meil koolilaua sahtlis!"
Selge :D Mina olen ju harjunud Eesti süsteemiga, kus laps veab oma õpikuid ning töövihikuid kooli vahet nagu koormakandja eesel. Mina vedasin ja Inno vedas ka. Vahepeal oli tunne, et kael katkeb ning nagu naelad oleks õlgade sisse löödud. Mäletan siiamaani seda vastikut tunnet. Roosi õnneks pääseb sellest, kuna nagu välja tuli, käib Hispaanias õppimine koolimajas. Kodus puhatakse. Roosi läkski pärast kooli kohe norinal magama :D
Tal oli täna üks väike vahejuhtum ka. Nimelt avastas Inno lapsele koolivärava juurde vastu minnes, et lapsed oli põlve peal HÄSTI SUUR plaaster. Õpetaja, seesama Roosi lemmik, kehalise õpetaja Carlos, siis seletas, et Roosi oli võimlas kukkunud. Roosi ise seletas, et jooksis kiiresti ja komistas. Ta oli enne seda mänguväljakul kukkunud ning juba paranenud arm oli lahti tulnud ja veritsema hakanud. Teised olid ära ehmatanud ja tema juurde jooksnud, küsides, kas ta on ok ja kas abi vaja. Õpetaja Carlos tõi aga kärmelt kohale esmaabivahendid ning desinfitseeris ja plaasterdas ta põlve ise ära. "Carlos on nii tore," ütles Roosi ning naeratas vapralt. Koju toimetati ta issi süles.
Nüüd on usin koolilaps aga nii väsinud, et ei jaksa varvastki liigutada. Õnneks saab puhata ega pea õppima.
Ahjaa, seda tahtsin ka mainida, et Roosi klassis ei istu keegi teise taga või ees. Kõik õpilased istuvad esimeses reas, poolikus ringis. Keegi ei pea kaugelt silmi kissitama.
2 kommentaari:
Haa, minu mees (kes on supermäluga) hoopleb siiani, kuidas ta kodus üldse ei õppinud :D Lihtsalt vaatas tunnis materjalile peale ja järgmises tunnis vähemalt "3" peale ikka vastata oskas.
Mulle, kes ei ole nii hiilgava mäluga õnnistatud, meeldis siiski tunnis õpitut veelkord kodus rahulikult üle lugeda ja läbi mõelda. Kui mul poleks olnud mingit võimalust tunnis õpitut kodus üle vaadata, oleks see pigem ebakindlust tekitanud. Nii et kuidas võtta - kas kodutöö on tüütu kohustus või võimalus inimesele, keda pole super-hüper mäluga õnnistatud, kah ennast kindlamalt tunda (ma olen kodus üle vaadanud, nüüd on mul paremini meeles, ma lähen kooli kindlama tundega)? Ma kahtlen, et päris ilma kodutöödeta kool just KÕIGILE parim lahendus on.
Muidugi on oluline, et põhitöö toimuks ikka tunnis ja kodutöid ei antaks sellises mahus, et see hakkas laste vaba aega ära sööma.
Keskkoolis oli selline korraldus, et igaüks sai kaks õpikut, üks oli klassis riiulis ja teine kodus. See oli küll hea. Mõned neiud meil ei kasutanudki seljakotti, käisid koolis käekotiga, vihikud käekotis - ja piisas. Ei pidanud liigselt tassima, samas oli kodus õpikusse pilgu heitmise võimalus alati olemas.
1kl lapsel on klassis nimedega plastkastid, kuhu saab jätta osa träni - kunstivahendid, need õpikud-töövihikud, kust koduseid ülesandeid parasjagu ei antud. Eks see ka natuke kotti kergendab. Kuigi kahe õpiku variant oleks veel parem. Kodutöö 1kl on tavaliselt aabitsast (lühikese teksti) lugemine. Kirjalikud tööd tehakse enamasti klassis, vahel on midagi lõpetada.
Roosi on ka supermäluga, vahel on see lausa hirmutav, mui hästi inimesel võib olla meeles, mida ma talle lubasin :D Aga jah, siin on selline põhimõte, et õpe koolis on hästi intensiivne ning kool teeb kogu töö ära, et vanemaid säästa. Kuna vanematel on ju oma töö ning nad ei jaksa pärast tööpäeva veel lastega õppida. Vähemasti on see nii primarias, mis kestab kuni 12-aastani. Pärast hilisemates klassides ilmselt on kodutöö ka mingil kujul.
Postita kommentaar