HOMMIKURITUAALID

Olen nüüd Roosit nädal aega hommikuti kooli viinud (enne oli Innol hommikuvoor) ning huvitavaid asju tähele pannud. 

Esmalt seda, et ka meil siin on läinud pisut külmemaks. Tänu kella keeramisele ei pea enam pimedas kooli minema, üheksa ajal, kui kool algab, paistab päike juba laias kaares, aga nüüd tuleb juba hommikuti kooli minnes kamps selga panna, pelga T-särgiga hakkab külm. Panimegi siis täna Roosiga endale mõlemad kampsid selga. Plätude aeg on ka möödas, käin juba paar päeva tennistega. Saapaid siin endale ostma ei pea, kuna ka kõige sügavamal talveajal päeval temperatuur alla viie kraadi ei lange ning sedagi on haruharva. Praegu on meil päeval 15-16 ning täna öösel oli isegi viis kraadi (brrr!), aga kohe läheb soojemaks, päeval 20 ning öösel 10 kraadi peale. 

Kooli minek võtab jalgsi aega nii kümme minutit, nii et stardime kell 8:45. Roosil on tee juba selge, nii et põhimõtteliselt saaks ta ka ise kooli minna ning koolist koju tulla. Aga maassa maan tavalla, Hispaanias viivad vanemad lapsed kooli ning toovad nad sealt ka ära. Nüüd olen avastanud ka põhjuse, miks seda hea meelega tehakse - nimelt koguneb igal hommikul (ja ka päeval, kui lapsed ära tuuakse) kooli värava taha nö emmede klubi, kes siis kõigepealt oma lapse ära musitavad ja kallistavad ning seejärel heldinud pilguga vaatavad, kuidas lapsekene läheb kooli ette, kus oma klassikaaslastega õpetajat ootama jääb. Siin nimelt ei lähe lapsed ise koolimajja sisse, vaid ootavad väljas, kuni nende õpetaja neile järele tuleb. Seni nad räägivad omavahel juttu. Iga klassi õpetaja tuleb kell üheksa välja ning viib oma lapsed klassiruumi.

Emmed aga puhuvad seni omavahel juttu ega lahku koolimaja värava tagant ka siis, kui õpetaja on lapsed majja sisse viinud. Ka pärast seda jätkub elav jutuvada koolimaja värava taga. Ma ükskord jäin huvi pärast vaatama, et kaua nad jutustavad, aga ei jõudnudki ära oodata :D Igatahes kell veerand kümme on emmed veel koolimaja värava taga jutuhoos. 

Samas on see väga lahe, kuna nii saab ju kõik asjad ära räägitud, mis vaja, ning mitte mingeid lastevanemate koosolekuid ei ole vaja. Kuna need toimuvad iga päev koolimaja värava taga :D Lisaks on meil veel oma whatsapp grupp, kus saab suhelda ka õhtul. 

Nüüd veel musitamisest ja kallistamisest. Roosi oli algul ettevaatlik, kuna ta ei teadnud, kuidas siin asjad käivad. Ei lubanud end värava taga musitada. Aga nüüd, nähes, kuidas teised oma emasid ja isasid musitavad, lausa nõuab, et "tee nüüd mulle musi ja kalli" :D Inimene võtab kiiresti uued tavad omaks :D Siin pole emale ja isale musi ja kalli tegemine mingi häbiasi, vastupidi. Helluse osutamine on täiesti normaalne tegevus. Isegi teised emad teevad siin Roosile teda nähes pai ning kalli ja ütlevad talle sõbralikult "Hello!" 

Võib öelda, et möödunud kahe kuuga on Roosike koolikogukonnas täielikult omaks võetud. Õpetajad ning klassikaaslased on ülisõbralikud ning teevad kõik, et ta end mugavalt tunneks. Kiusamine ei tuleks siin kellelegi pähegi ja kui selle kohta küsitaks, siis raputaks hispaanlased ilmselt mõistmatult pead. Et mis kiusamine, mida sa sellega mõtled? Kuidas saab kedagi üldse kiusata? :D Ei ole siin sellist asja. 

Eile ütles Roosi hispaania keele õpetaja (Roosil on kaks korda nädalas kohalikus raamatukogus hispaania keele tund) Emanuel mulle, et Roosi saab juba hispaania keelest aru. Emanuel nimelt räägib temaga hispaania keeles ning vahel seletab inglise keeles juurde. Ka hispaaniakeelseid sõnu on Roosil kõvasti juurde tulnud. Järgmine samm ongi rääkima hakkamine :) 

Mis peamine - Roosile meeldib siin koolis käia. Kui ta oli alul veidi häbelik ning kahtlev, siis nüüd järjest julgem. Ja möödunud on vaid kaks koolikuud. 

Ehk siis, kes otsib täiesti kiusamisvaba ning last igal võimalikul moel toetavat kooli, siis sellise leiab Hispaaniast kohe kindlasti. Eestis on samasugune ainult Waldorf-kool.