Minu lapsepõlve jõulud olid Eesti-Soome jõulud. Ehk siis Eesti jõulutraditsioonidele lisandusid Soome traditsioonid, kuna mu vanaema ja vanaisa ning ema on soomlased. Absoluutselt igal jõuluõhtul kõlas me kodus laul: "Joulupuu on rakennettu, joulu on jo ovella!" Alati soome keeles. Ja absoluutselt igal jõuluõhtul oli me peres lahti Soome televisioon ning Soome jõulusaated. Isa leppis sellega, kuna Soome saated olidki tol ajal jõulusemad kui Eesti saated. Vastukaaluks laulis siis tema Eesti jõululaulu "Tiliseb, tiliseb aisakell!" ning "Läbi lume sahiseva sõidab saanikee-ee!" Isa kui pere kokk lükkas ahju verivorstid, ahjukartulid ja hapukapsa ning ema kui andunud koristaja koristas ära toad. Mina ehtisin ära jõulukuuse.
Kuna mu isa oli kristlane, siis kuulus meie jõululaupäeva alati ka õhtune jumalateenistusel käik (linn oli pime ja üksik inimene liikus väljas, sageli sadas vaikselt lund) ning Piibli lugemine. Isa võttis pühaliku hardusega riiulist vana gooti kirjas eestiaegse Piibli ja luges sealt kõva ning natuke väriseva häälega ette lõigukese Luuka evangeeliumist.
Jõuluvana tuli ka, aga teda ma kartsin. Jooksin voodi alla ja nõustusin välja tulema, kui ta ära oli läinud. See on mu esimene mälestus. Ma olin siis kolmene ja jõuluvana (meil ei öeldud kunagi "näärivana," kuna isa oli eestiaegne mees) tõi mulle nukuserviisi. Pärast ma sain aru, et see oli isa, aga mängisin ikka mängu kaasa. Luuletuste pähe õppimine pole mulle aga iialgi meeldinud, mis on naljakas, kuna ma olen luuletaja. Mulle meeldib kirjutada, aga ma keeldun esinemast laulu või pähe õpitud luuletusega. Ei ja veelkord ei!
Oma laste puhul me võtsime Innoga loominguliselt ning vabalt. Esimest jõuluvana nägi aastane Roosikene 2015. aastal Lissabonis Municipio väljakul. Tal oli punane nina ning ta oli pisut nokastanud, suust tuli alkoholi lõhna. Kui ta oma näo Roosile lähendas, pistis Roosi suure häälega karjuma. Selgus, et jõuluvana oli pärit Ukrainast ning tegi Portugalis juhutööotsi.
Pärast seda on Roosi olnud väga taiplik välja raalima, milline jõuluvana on "fake" ja milline päris. Meil paar aastat jõuluvana tegemas käinud sõber praagiti kohe välja kui "fake" ja Roosi uuris, miks onu T jõuluvanaks riietus. Kui on ometigi suurepäraselt teada, et päris jõuluvana pole mitte sale, vaid PAKS, ning elab Põhjapoolusel. Ehk siis täpsemalt Soomes, Rovaniemis. Ja räägib soome keelt.
Kuna Roosi ei usu ka seda, et vana inimene ühe õhtuga kõik maailma lapsed läbi käib, siis ongi me peres juba mitmendat aastat selline traditsioon, et see päris õige Soome jõuluvana sõidab jõuluööl kohale saaniga, abiks päkapikud, ning jätab kingid lastele kuuse alla. Kust nad siis need 25nda hommikul rõõmsasti üles leiavad.
Kirikusse me jõudnud ei ole, kuna Juuli käruga on seal raske manööverdada, küll aga vaatab meie pere igal jõuluõhtul televiisorist - seda kannab üle Soome Yle1 - paavsti jõulumissat ning esimese jõulupüha tervitust. Kunagi ei jää ka vahele jõulurahu välja kuulutamine Turus ning Porilaste marss ning Jõuluvana kuuma liini (Kuuma linja) vaatamine Soome Yle2st. Ehk siis taaskord selline mõnus Eesti-Soome jõul, millele on lisandunud Hispaania elemendid nagu Kolme Kuninga rongkäigu vaatamine meie linnakeses.
Sööme vaheldusrikkalt ning kindlat jõulumenüüd meil ei ole. See kujuneb ühistöös lastega ning vastavalt tujule. Meil on olnud mitu Portugali jõulu ühes traditsioonilise Portugali jõuluroa bacalao'ga (tursk), mitu sushijõulu ning ka paar verivorsti ja hapukapsa jõulu. Sel aastal isutas meil kõigil heeringa järele. Sõbranna Eestist pani meile just kilu ja heeringat posti, nii et varsti saame maiustama hakata. Tellime Soomest juurde musta leiba (on selline pood nagu Suomikauppa) ning siis veel Metsavenna talust köömnetega sõira, mis on esimene asi, mida me Eestisse jõudes ostame. Seega kilu ja heeringas, must leib ja sõir! Taevalik. Juurde teeb Inno ilmselt paellat. Mul käivad juba praegu neelud :D
Mis siis veel? Eks me ilmselt veel jalutame siin oma linnakeses, käime mänguväljakul ja vaatame otse loomulikult kolme kuninga (Caspar, Melchior ja Balthazar) rongkäiku. Ja pikutame. See on meie pere jõulude puhul vast kõige tähtsam, nagu ka minu lapsepõlvekodus. Süüa, vaadata, kuidas lapsed kingid lahti teevad, ja pikutada, ning seda kõike aeglase mõnuga. Mis peamine - mitte stressata. Sest mis on jõulude tegelik tähendus?
Mitte traditsioonide üksikasjalik järgmine. Isegi mitte kingid. Vaid rahunemine ning oma perega koos olemine. Lähedus, soojus ja hingest tulev valgus.
Pildil aastase Roosi esimene kokkupuude "fake" jõuluvanaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar