Üks esimesi tunnuseid, et huumorimeel kadununud, on see, kui inimene muutub paranoiliseks ning hakkab teisi inimesi kahtlustama. Provotseerimises. Riigireetmises. Rahvavaenlaseks olemises ja nii edasi.
Mul oli üks hea sõber, aga ükspäev ta muutus samuti tundmatuseni ning hakkas ajama sellist iba, mida ma tema puhul poleks mitte kunagi oodanud. Ta ei saanud enam aru naljast, ei suutnud enam maailma avara pilguga vaadata. Tema maailm oli muutunud mustvalgeks.
Ma saan aru, et praegu on ärev aeg ja sõjaenergia on õhus, mis võib omakorda tekitada hüsteeriat ning psühhoosi, aga kui te tahate ka jätkuvalt normaalseks inimeseks jääda, siis valvake ennekõike selle järele, et te ei kaotaks oma huumorimeelt.
Seega kontrollige iga päev, kas huumorimeel on teil ikka alles. Minu isa ütles, et tarka inimest tunneb huumorimeele olemasolust. Seda ütles inimene, kes pidi olema oma kodumaalt eemal kaheksa aastat. Viiekümnekraadise pakase käes. Seega arvestage, et kui te oma naljasoone ära kaotate, siis kaotate ka oma mõistuse.
1 kommentaar:
Vihkamine, kiusamine ja üleüldine mõnitamine on Eestis tõesti võtnud juba enneolematud mõõtmed. Absoluutselt kõik mu tuttavad, aga eriti noored räägivad ülimürgisest õhkkonnast koolides, ülikoolides. See oleks tõesti lausa lohutus neile, kes siin riigis soovivad veel vähegi inimlikkust säilitada, et kõik need briljantrohelised mürgikarikatest vihkajad lähevad lõpuks ise oma kurjusest hulluks.
Mina tunnen ennast Eestis praegu küll nagu Natsi Saksamaa koonduslaagris.
Postita kommentaar