See oli päris huvitav kirjeldus ning tuletas mulle meelde mu oma nõukaaegset kooliaega, mil märkused päevikus olid tavalised. Mitte muidugi minul, kuna mina olin nohik ehk eeskujulik õpilane, kel oli alati kõik tehtud ning rohkemgi veel. Selline overachiever. Aga mäletan, et õpetajatatel oli tavaks päevikutesse punase pastakaga märkusi kirjutada. Paljud pelgasid siis, et mis ema-isa ütlevad. Mina sellest aru ei saanud, kuna minu ema-isa ei vaadanud minu päevikusse mitte kunagi. Ega küsinud ka kunagi, mis hinde sain. Nad nimelt usaldasid mind 100 % ning mina muidugi ka neid.
No vot, aga nüüd Hispaaniast. Siin päevikutesse märkusi ei kirjutata. Vähemasti mina ei ole näinud, et kirjutataks. Kodutöid vahepeal antakse, aga mitte palju ning kindlasti mitte iga päev. Pigem kord nädalas. Näiteks üks päev pidi Roosi lahendama ära matemaatika töövihikus (meil mingeid digiasju pole, ainult töövihikud) kaks ülesannet ning teine päev oli tal vaja kirjutada inglise keeles lühike vestlus.
Kuidas siis õpetajad lastevanematega suhtlevad, kui neil midagi öelda on? Meil käib see nii, et õpetaja kas vestleb vanemaga koolivärava juures last üle andes või - kui on pikem vestlus - kutsub ta mõnel päeval kooli juttu ajama. Kirjalikku pingpongi meil siin pole :D Vestlused õpetajaga on alati näost-näkku. Sügisel näiteks kutsus David ühe meist kooli ja tundis muret, et Roosi koolis nii vaikne on ning midagi ei räägi. Inno siis seletas talle, et Eesti lapsed ongi vaiksed ning alul oli Roosi veidi kartlik ka seepärast, et pea kõik õpetajad olid mehed. Eestis oli ta näinud vaid naisõpetajaid :D
Näost-näkku oli hea rääkida ning ei tekkinud mingeid arusaamatusi, nagu ehk võib tekkida meili teel vesteldes. Ja vestlusest oli ka kasu - David organiseeris Roosile kiiresti kaks naissoost abiõpetajat ning nüüd on probleem lahenenud. Roosi on koolis palju julgemaks muutunud ning sai üks päev isegi tunnis käratsemise pärast pahandada. Olgu öeldud, et käratsemine on Hispaania koolilaste puhul täiesti tavaline nähtus :D
Ja seda tuleb ka kindlasti mainida, et vaidlus oma lapse õpetajaga on siin täiesti tundmatu nähtus. Õpetaja on siin autoriteet, maestro või maestra, keda lapsevanem, sealhulgas ka mina, usaldab. Või õigemini - õpetaja ning lapsevanema vahel valitseb mõlemapoolne usaldus. Ning koostöö - me mõlemad pingutame lapse arengu nimel. Kui ma hakkaks õpetajaga vaidlema, siis ma ju torpedeeriks seda. Vastupidi, ma olen Roosi õpetajatele südamest tänulik, et nad jaksavad teda õpetada ning teevad seda nii hästi.
Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?
6 kommentaari:
Irja, sinu roosad prillid Hipaania hariduse osas lihtsalt sunnivad kommenteerima. Sõbralik kool on tore asi, aga mida selle sõbralikkusega hiljem täiskasvanuna peale hakata? Muidugi, kui valida hundimoraaliga Lääne liberaalsuse (Eesti) ja sõbraliku näoga Lääne liberaalsuse (Hispaania) vahel, siis on sõbralik variant loomulikult etem, kuid kokkuvõttes ikkagi hukutav.
Maailm ei ole sõbralik koht, AI muudab praeguste noorte tuleviku kurjakuulutavalt raskeks, sest tehisintellekt võtab noortelt kõik lihtsamad ja keskmisel tasemel tööd käest ära. Ellu jäävad vaid need, kes on robotist targemad või poliitiliselt kasulikud kollaborandid, kelle hulka kuuluvad ka itimehed.
Millega need trummikesi maalivad ja projektipõhiselt tantsu vihtuvad lapsed täiskasvanuna leiba lauale teenima hakkavad?
Minu teada on Hispaania noorte hulgas tööpuudus üsna kõrge.
Mina igatsen küll väga taga nõukaaegset kooli. Jah, oli tõesti omajagu vaimselt vägivallatsevaid õpetajaid, kuid neid oli vähe. Sirvisin just 1987. aastal välja antud venekeelset geomeetriaõpikut 6. - 10.! klassile, st raskeimad ülesanded olid mõeldud 17aastastele lahendamiseks. Praegu lahendatakse selliseid ülesandeid ülikoolides kõrgema matemaatika kursuse raames, lihtsalt natukene keerulisemas variandis, st alates 20 eluaastast. Ja kõrgemat matemaatikat läbivad meil reaalainetes andekad õpilased, humanitaaraladel seda ei õpetata.
Läänelik lapsesõbralikkus on parimal juhul vaid ükskõiksus või teesklus. Ma annaks kõik, et saaks ajaratta jälle tagasi pöörata ja et sellest "lapsesõbralikust" EV koolist saaks jälle aus, aga enamasti õiglane ning heade kavatsustega tugevat inimest vormiv nõukaaegne Eesti kool.
Muuseas, Hispaaniaski on laste soomuutmised väga levinud praktika. Eesti veel õnneks nii "kaugele" arenenud ei ole, aga kus ta pääseb. Lääne hariduses ei ole MITTE MIDAGI imetlemisväärset, ükskõik, millises lääneliku kultuuriga riigis seda haridust ka ei antaks. Jah, erinevused on olemas, kuid kokkuvõttes on see ikkagi ainult üks suur lapse elu ja aja raiskamine , mida saadavad mõttetud tegevused ja mõttetu info (enamast propaganda) omandamine.
Eelmine kommentaar on kurvastav :(
Mina küll hindan seda väga, et praeguste õpetajate suhtumine lastesse on sõbralik, toetav.
Ma küsiks vastu, et aga mida kasulikku annab EBAsõbralik kool? Kas ebasõbralik õhkkond muudab kellegi paremini õppivaks? Mis ma omaaegses nõuka koolist mäletan, et ebasõbralik suhtumine õpetajate poolt pani paljusid klassikaaslasi lihtsalt nende õpetajate tunde kuidagi üle elama ("ma tahaks, et see tund oleks juba möödas")ja mitte üldse ei ergutanud süvenema, mõttega õppima. Jah, õppeprogramm ehk isegi oli raskem - aga kui õpetaja suhtus ebsõbralikult, siis õpiti vastumeelselt, pealiskaudselt, kuidagimoodi, et hinne kätte saada. Nojah, klassi paremik, nemad ikka püüdsid süveneda igasse ainesse, aga ülejäänutel vähendas ebasõbraliku suhtumisega õpetaja õppimise tahet küll oluliselt.
Õppeprogrammi raskusaste on hoopis teine teema.Raskem õppeprogramm pole iseenesest sõbralik ega ebasõbralik. Ka raskema programmi puhul ei olema ebasõbralikku suhtumist õpetaja/kooli poolt.
Või kuidas teile tundub? Kas õpetaja peaks olema ka lapsevanema jaoks autoriteet?
----
Seda "autoriteet või mitte autoriteet" küsimust ma pole tõstatanud. Olen rõhutanud,et õpetajaga peab koostööd tegama.
Mina olen oma lastele öelnud, et õpetaja teeb oma tööd selleks, et aidata sul mingi õppeaine selgeks saada. Aga et õpetaja saaks oma tööd hästi teha -selleks pead sina õpetajaga KOOSTÖÖD tegema. Ei sobi näiteks tundi segada või rikkuda korda - sest siis läheb õpetja aur ju sellele, et tundi segavat õpilast korrale kutsuda, temast üle rääkida vms. - ja niimoodi sa ju segad õpetajat tegemast maksimaalselt hästi tema tööd.
Vanem laps on mul olnud küll hästi mõistlik. Õpetajad kiidavad, et tal on asjalik suhtumine, ei ole mingit tunni segamist vms.
Samas on klassis ka kroonilisi korrarikkujaid. Minu laps ei sa neist aru, et kuidas nad siis sellised on. Paar tükki on aktiivus-tähelepanuhäirega (seda tean), ülejäänute kohta (kellega on ka aeg-ajalt probleeme) ei tea.
Ka meil on töövihikud, vihikud, õpikud.
Kuid teadete edastamiseks kasutatakse jah, enamasti elektroonilist keskkonda ehk Stuudiumi. Lööd selle lahti - ja seal on lapse kodused tööd, hinded, kui last on vaja puudujaks märkida (jäi haigeks) siis märgid. ka igasugu sündmused (teatrikülastused, klassiõhtud) - see info tuleb sinna. Ka kiitused/märkused tulevad Stuudiumi - lihtsalt, lapsed pole seni neid viimaseid saanud :) Pmst on võimalik ka kooli mina ja näost näkku suhelda. isiklikult minu igapäevased liikumised kooli juurde ei vii, nii et enamsti loengi Stuudumi. Lastevanemate koosolekul ja arenguvestlusel käin.
ann´i kommentaarile vastuseks:
Lääne hariduse "sõbralikkus" on silmakirjalik ja formaalne, sel pole vähimatki pistmist tõelise sõbralikkusega. Viimases "Pealtnägijas" väideti, et lasteabiliin saab 5 noorte enesetapukõnet päevas. Kõik uuringud väidavad, et noorte vaimne tervis muutub aina viletsamaks, kooliga ei ole peale ametnike mitte keegi rahul. Õpetajaid ei leita enam tänavaltki mitte tööle, sest kooli keskkond on väljakannatamatu kõigile osapooltele ja vabatahtlikult tahavad sinna minna vaid vähesed.
Nõukaajal tegid õpetajad hea meelega tööd, sellisest kaadrivoolavusest koolides nagu praegu ei osatud undki näha. Oli normaalne, et noor õpetaja alustas tööd 20. eluaastate esimeses pooles ja läks samas koolis 40-50 aastat töötanuna pensionile. Lapsed porisesid pubekate kombel õppimise ja pingutamise üle, nagu nad on seda alati teinud, kuid praegu leiavad nõukaaegse haridusega keskealised tööturul kergesti rakendust, noortest 20 000 (vaid ametlike andmete põhjal) ei õpi ega tööta. Nõukaaegne "ebasõbralikkus" koolis oli vaid klassikaline piitsa ja prääniku rakendamise meetod, mida isegi loomad kasutavad oma lapsi kasvatades ja õpetades, sest see ongi kõige loomulikum ja loogilisem kasvatusmeetod. Lastelt nõuti ja lapsi sunniti nõukaajal pingutama sellepärast, et nende noorte tuleviku pärast hooliti. Päriselt hooliti. Praeguse tehtud sõbralikkuse maski taga ei hooli keegi kellestki.
Oskad sa, ann, öelda, miks küll selle ülisõbraliku hariduse taustal kõik nii õnnetud on: lapsed, õpetajad ja lapsevanemad? Ja miks selle sõbraliku hariduse tulemusena muutub iga põlvkond aina rumalamaks, depressiivsemaks, (vaimselt) vägivaldsemaks (netikiusamine!) ja langeb aina enam erinevatesse sõltuvushäiretesse? Miks küll selle "paha" ja "ebasõbraliku" nõukaaja hariduse taustal selliseid probleeme polnud või oli neid 10x vähem kui praegu?
No küll on siis hea, et tänased keskealised pole depressiivsed ega vägivaldsed, ei joo ega midagi! Küll ikka osatakse ilusti oma põlvkonna probleeme olematuks ja noorema põlvkonna analoogseid probleeme hiigelsuureks rääkida - jää või uskuma.
Kui nõuka ajal tegid õpetajad hea meelega tööd - huvitav, miks siis paljudel õpsidel olid ilmselgelt närvid läbi, nad olid muutunud laste peale sisisevateks närvipundrdeks? Miks see rõõm töötegemisest siis kuidagi välja ei paistnud? Jah, see peab paika, et töölt ära sellised (nagu kiuste) ei läinud :D Eks ametialane auahnus kannustas tagant ja kui tundus, et lapsed ei rahulda amatialast auahnust piisavalt, siis maandati oma paha tuju ja krussis närve õpilaste peal - sest õpilased olid ju igapäevaselt käepärast võtta. Hoolimisest oli asi väga kaugel.
Õnneks oli ka meie ajal hoolivaid, tasakaalukaid, sõbralikke õpetajaid, kes sobiksid suurepäraselt ka tänapäevasesse kooli õpetama - poleks üldse küsimustki.Nendest on jäänud hea mälestus ja nende kohta kogu eelnev jutt loomulikult ei käi.
Praegu näen, et õpetajad tõesti suhtuvad lastesse hästi ja lapsedki suhtlevad õpetajaga rõõmsalt, siiralt, ilma kohmetuseta. Seda on hea näha.
Kiusamist oli meie ajal palju ja see võis olla väga julm (kuidas näit. ühte meie klassivenda algklassidest kuni põhikooli lõpuni räigelt kiusati), kuid suhtumine oli, et "see on elu ja tossikesed jäävadki alla". "Viimases "Pealtnägijas" väideti, et lasteabiliin saab 5 noorte enesetapukõnet päevas" - nojah, aga kujuta ette, et tollal polnud seda liini, kuhu mustade mõtetega laps saaks helistada, ju olemaski (pole liini, pole probleemi?). Kool ei püüdnudki sekkuda, midagi muuta. Praegu on suhtumine palju taunivam ja kool ka tegeleb asjaga. Neid probleemidesse sattunuid oli ikka mitte vähe. Minumeelselt näit. Teismeliste suituskiskumisse (eriti, kui tegu oli poistega) suhtuti nõuka ajal lõdvemalt (sest paljud täiskasvanud ju suitsetasid, ja siseruumises, reeglid olid palju lõdvemad). Praegu öeldakse, et langevad sõltuvushäiretesse (ja ega see ei ole vale).
ann´ile:
Kui inimene on liberaalsest haridusest endale usuküsimuse teinud, siis pole ju mõtet usklikuga vaielda.
Kui enam argumendid ei aita, tuleb appi võtta demagoogia: a la nõukaajal abiliini polnud. Tead, nõukaaja abiliin oli teine inimene. Sõprus oli normaalsus ja PÄRISELT olemas. Sellist üksindust, nagu inimesed praegu tunnevad, ei ole inimesed iial varem tundnud.
Need praegused keskealised eluheidikud on ka heitunud PRAEGUSEST ühiskonnast, mitte nõukaaegsest.
Kui sina tahad nõukaajast mäletada halba, siis mina mäletan enamasti rõõmsaid ja oma tööga rahulolevaid õpetajaid. Töötan praegugi palju õpetajatega ja nad KÕIK! meenutavad nõukaaegset koolis töötamist kui kuldaega. Absoluutselt kõik nõukaaegsed õpetajad. Isegi paadunud rahvuslased meenutavad nõukaaegset kooli heldimusega. Samuti meenutavad nõukaaegset kooli heldimusega kõik mu keskealised täiskasvanud õpilased. Mul on neid 10 aasta jooksul siginenud kokku 2000-3000. Samas, kui töötasin koolis, siis klassis oli ehk 1-2 õpilast, kellele kool päriselt meeldis. Noored vihkavad valdavas enamuses seda meie "lapsesõbralikku" kooli.
Tean, et lennutad siia vastuseks jälle mingi demogoogialaraka, sest uskliku sõna peab ikka viimaseks jääma. Ma ei kavatse su viimast postitust siin enam lugedagi.
Minu jaoks on kurb see, et Lääne noored käivad püstloodis alla (muuhulgas ka selle "lastesõbraliku" koolikasvatuse tõttu). Männi pargis hängib ringi noormees, kes naelutab elusaid loomi pargipinkide külge ja on endaga seejuures ülirahul. Koolides toimuvad analoogesed juhtumid iga päev. Räägin sulle om 7aastasest reaalsest hiljutisest õpetajatöö kogemusest üldhariduskoolides. WC-sid lagastatakse kõige jäledamal moel, lapsed torgivad üksteist nugadega jne jne. Üks lugu võikam kui teine. Ma ei mäleta ega tea nõukaagsest koolist MITTE ÜHTEGI sellist lugu, mis praegu on koolides igapäevased. Õpetajad on eriti õnnetud ja masendunud selles moraalikloaagis töötamisest.
Aga ega usklikku ei saa ümber veenata,tema kordab ikka: "Kaks jalga halb, neli jalga hea!"
Postita kommentaar