teisipäev, 17. september 2024

KUIDAS OLEKS KA EESTI KOOLIS VÕIMALIK KIUSAMISEST LAHTI SAADA

Ma arvan, et üks põhjus, miks Eestis ja üldse Põhjamaades on laste vahel nii palju kiusamist, tuleb sellest, et lastevanemate vaheline kontakt on nii nõrk. Ehk siis - kas sa tunned oma lapse/laste klassikaaslaste kõiki vanemaid? 

Mina tunnen. Meil siin on oma Whatsapp-grupp, kuhu mind kohe lisati, kui Roosi kooli läks. Seal läks kohe omavaheliseks tutvumiseks ning abi pakkumiseks - a'la ma elan sinu tänavas, kui midagi vaja, ainult ütle. Lisaks saame IGA PÄEV 2 korda päevas koolivärava juures kokku, kus ca 15 minutit jutustame, enne kui lapsed kätte saame. Jumal küll, kui minu laps kedagi kiusaks, ma ei julgeks sinna vist minnagi või häbeneks omal silmad peast. Põhjamaades sellist kokkupuudet ei ole ja nii võid sirge näoga edasi käia, kui su laps kedagi kiusab. 

No vot. Nüüdseks olen ma kahes whatsapp-grupis - Roosi omas ja Ella omas. Kõik vanemad teavad, kes mina olen, ja mina tean, kes nemad on. Roosi klassi üks vanematest on kohalik apteeker, kelle käest ma rohtusid ostan. Üks on mesinik meie tänavas. Ja nii edasi. Kõikidel on minu telefon ja minul on nende telefon - igaks juhuks. Lisaks Ella klassi vanemad. 

Me oleme kogu aeg üksteise jaoks nähtavad - kui midagi peaks juhtuma või midagi vaja olema. Kas teie saate sama öelda?
Kiusamine sellest tulebki - vastutustunde puudumisest. Seda pole põhjamaades lastel ega ka nende vanematel. Lähed kooli ja kuna kellegi ees pärast vastama ega vastutama ei pea, no mis viga siis kiusata.

See pole siiski nii kõikjal. Roosi Eesti kool on Waldorf-kool, kus vanemate vaheline kontakt on väga tihe, umbes nagu Hispaanias. Isad käivad koolis koos remonditöödel abiks, emad koos aknaid pesemas jms ning puutuvad omavahel tihedasti kokku. Lisaks vanemateõhtud koolimajas koos lastega. Meil on ka oma Facebooki-grupp. Ma tean, kes on Roosi Eesti klassi vanemad. Pole kuulnud, et seal mingisugust kiusamist oleks. 

Ehk siis tuleb süvendada ka riiklikes koolides lastevanemate vahelist kontakti. Et neil oleks häbi teineteisele silma vaadata, kui nende laps kedagi kiusab. Kuna sa tunned selle lapse vanemaid. On vaja sütitada vanemate vastutustunne, et nad sütitaksid selle oma lastes. Võtke eeskuju Waldorfist.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Mõnes mõttes olen sinuga nõus, KUID... eestlased on juba nii amoraalseks muutunud, et kiusavad kedagi netis ja avalikus ruumis ning vaatavad seejuures sirge ja ülla näoga veel kiusatavale otsa ja häbi ei ole. Aga miks peaks, kui terve Eesti ühiskond naudib perverssel kombel kiusamist. Orirahvale tuleb peksa anda ja nina essu sisse pista, siis hakkab inimlikult käituma. Peremeesrahvad korraldavad oma sotsiaalset süsteemi ise, neile pole vaja, et suurem ja tugevam neile koha kätte näitaks.
Aga jah, Eestist veelgi räigem kiusukultuuriga riik on Läti, alles siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis tulevad ülejäänud kiuslikud Põhjamaad. Siin on lihtsalt normiks olla jätis ja närakas ja seejuures ausa näoga ringi jalutada. Usu mind, mitte ainus naabrinaise tige pilk ei morjenda eestlast, kui nad on kambakesi ette võtnud kedagi surnuks kiusata.

ann ütles ...

Need Facebooki grupid lapsevanematel ja lapsevanemate algatused koolis/ lasteaias (millegi korrastamine, kaunistamine) on ju Eesti tavakoolides ja lasteaedades ka. Mina olen osaline kolmes lastevanemate FB grupis. Ilmselt ei ole küll eestlased nii jutukad kui hispaanlased ja seetõttu pole suhtlus grupis pidev ja intensiisvne, vaid pigem episoodiline - kui kellelgi "asja on" ehk mingi küsimus on, siis gpupp aktiveerub, muul ajal on . Aga olemas need FB grupid on ja võimalus küsida on, kui miskit segaseks jäänud.

Mis kiusamisse puutub ja nende vanematesse, siis võibolla üllatav, aga ega kiusaja vanem ei pruugi olla üldse... midagi erilist. No et silmnähtavalt ülbe või muidu selline, kelle kohta mõtled, et kuidas ta üldse teiste inimeste hulgas elatud saab. Mina olen näiteks selle emaga (kelle laps minu teiste hulgas ka minu last algklassides kiusas), näost näkku kohtunud ja ta tundus... täiesti tavaline. Ei tundunud ülbe, tunnistas probleemi, noomis oma last, vabandas meie ees. Tundus murelik. Samas, laps on tõesti selline rahutu ja kiusakas. Siiamaani kipub tundes korda rikkuma ja kiusanud on paljusid (ma ei kujuta ette, kui palju on see pere saanud kaebusi korrarikkumiste kohta ja kui palju pidanud kiusatavate perekondadega kohtuma ja vabandama (no päris palju vist) ja kui suur närvipinge see võib olla.