KUIDAS PUUDEGA LAPS KOOLIS KÄIB EHK AASTA OTSA PUHAST PIINA (10. ÕPPETUND)

Teatavasti kehtib KÕIKIDELE lastele koolikohustus. Seda ka puudega lastele. Ja isegi Juulikese sugustele lastele, kes on oma arengu poolest võrdsed kuuekuuse beebiga. Ehk siis sisuliselt käivad nii Eestis kui paljudes teistes riikides koolis KA BEEBID. Teistmoodi mu arust beebi tasemel olevaid sügava puudega lapsi nimetada ei saa. Ma teab, et osad vanemad ütlevad oma teismeeas puudega lapse kohta ka "neiu" ja "noormees." Sorri, mind ajab pelgalt selle peale mõtlemine hüsteeriliselt naerma. Beebi on beebi, beebist ei saa neiu ega noormees ka siis, kui kangesti nii mõelda punnitad. 

Nonii, beebi peab koolis käima. Mitte beebikoolis, kus emad istuvad ringis ja hüpitavad neid süles, vaid päris koolis, mis algab Eestis kell kaheksa. Nii - kuidas beebi sinna saab? Eks ikka sedasi, et vanemad sikutavad selle beebi, kes võib-olla veel õndsa und põõnab (beebidele meeldib magada) voodist üles, topivad veel unehõlmas oleva lapse riidesse ja veavad kooli. Miks veavad? No aga kuidas tavalaps kooli läheb? Tipa-tapa, eks ole. Kuidas beebi kooli läheb? Beebi tuleb panna kärusse ja lükata ta käruga kooli. Ka läbi lumehunnikute, kui on parajasti talv. 

Juuli aastast koolis käimist, kus ta reaalselt koolis KÄIS, võib liialdamata nimetada põrguks. Me elasime siis veel kortermaja teisel korrusel ning kui me tahtsime Juuliga kuhugile minna, siis pidi Inno teda turjal TREPIST NII ALLA KUI ÜLES TASSIMA. Juulike oli toona seitsmene. Ma annaks praktilise harjutuse, et paluge oma üle 7-aastasel lapsel hirmsasi rabeleda ja väänelda ning katsuge teda siis seljas teisele korrusele tassida, aga parem mitte - see on liiga ohtlik. Libastute ja kukute, murrate selja nii endal kui lapsel. 

Inno jaoks oligi see alati paras katsumus, kuna Juulike alati rabeles ning väänles - see on tema loomus. Tal oli hirm, et kui ta libastub, mis ta siis teeb. Laseb Juulist lahti? Aga Juuli võib siis viga saada. Hoiab Juulist kinni? Aga siis võib murda omal selja.

Pöördusime hädas Võru linna poole, toona oli linnapeaks Anti Allas. Kas oleks majja võimalik ehitada invalift? Ei olnud, pole raha. Kas oleks võimalik aidata otsida invaliidile sobivat korterit, et Inno ei peaks Juulit tassides mõlema eluga riskima? Ei olnud. 

Sellist eludega riskivat tassimist oli meil aasta otsa. Tõsi, kuna Juulike armastab omale kogu aeg kõiki asju suhu toppida, siis korjas ta endale kogu aeg viirusi külge, ning koolielu kulges rütmis: üks nädal terve, teine nädal haige, üks nädal terve, teine nädal haige. Kui ta haigeks jäi, siis võis paradoksaalsel moel kergendatult hingata, kuna vähemasti ei pidanud teda sel nädalal kooli vedama.
Kool ise oli ja on super, ma soovitaks kõigil oma puudega laps Võru Järve kooli panna. Õpetajad on ülisõbralikud ning toetavad. Ning paindlikud - arvestati sellega, et Juulike tahab hommikul kaua magada, kuna jääb alles öösel kella kolme ajal magama, ning lubati tal alles kella 12ks kooli tulla. Suur tänu, Võru Järve kool! See tegi meie elu nii palju lihtsamaks.

Aga Juuli pidevad põdemised muutusid lõpuks liiga kurnavaks ning otsustasime ta samast koolist koduõppele jätta. Kool oli väga vastutulelik ning päri, et ma ise hakkan Juulit kodus õpetama. Teen seda siiamaani - Juulike on Võru Järve kooli koduõppes ning anname koolile regulaarselt tema edusammudest kas Zoomi või kirja teel teada.

Muidugimõista ei ole Juulis Einsteini potentsiaali ning tema õpe on nagu öö ja päev tavalastele õppega. Meie õpime näiteks tassist joomist, lusika hoidmist, riidesse panemist (et ei vehkleks nii väga), palli veeretamist, asjade otsimist (kus on mänguasi?), asjade karbist ja kastist välja võtmist ja sinna panemist ning nõnda edasi. 

Kuna Juuli on tänu lõunamaal viibimisele kaks aastat krambivaba olnud, siis on ta ka õppetöös natuke edenenud (iga haigus kukutab samas lapse arengus tagasi). Sügava puudega lapsel käibki edenemine tasakesi, tibusammul. Seda suurem on muidugi rõõm, kui ta mingi uue oskuse omandab. Juulike näiteks hiilgas läinud õppeaastal sellega, et õppis ära joogipudelist kinnihoidmise ühe käega (enne vajas kaht kätt), mängu alustamise (käputab õe juurde ja sikutab teda vallatult käest, et hakkame nüüd mängima), asjade kindlama hoidmise (enne kukkusid tal paljud asjad kohe käest maha) ja hammaste pesemisele kaasa aitamise (ei suru enam suud kramplikult kinni, kui hari talle suhu pista).

Siuksed väiksed võidud! Mille üle on südamest hea meel. Kuid ega beebilt tohigi rohkem tahta. Beebidesse tuleb suhtuda äärmise helluse ja armastusega ning kindlasti ei tohi neid üle kurnata. Beebid ei peaks ka pingutama. Kuna nad on ikkagi beebid.

Ma arvan, et puuetega laste koolisüsteem tulekski selle pilguga üle vaadata. Kas on ikka õige vedada kõik beebid varahommikul kooli, raputades nad üles unest? Äkki oleks õige lasta neil uni täis magada ning viia kooli alles lõuna paiku? kuna kui puudega lapsel tekib unevaegus, siis on see põnts ta imuunsüsteemile ning järgnevad haigused. Paljudel ka krambid. Siis ei saa puhata laps ega ka vanemad. 

Teiseks - kas koolipäev ikkagi peab olema nii tihe, et ora p...s? Ei väntsutata ju ka vastsündinud beebisid mitu tundi järjest. Beebikoolid kestavad max tunnike. Suured beebid on sama õrnakesed, nemad ka ei jaksa mitme tunni pikkust väntsutamist. Ja tahavad vahepeal puhata. Võib-olla isegi magada. 

Ma saan aru, vanemad käivad tööl. Aga kas seepärast peavad kannatama lapsed? Ei pea mu arust. Kui puudega last ei ole võimalik vanemate tööl käimise pärast kodus õpetada, siis võiks ju kooli luua koduse keskkonna õpingute vahepeal. Natukene beebikooli, siis puhkus, siis jälle beebikool. Kui on puhkus, võiks suured beebid mängida või magada. Või siis organiseerida puuetega lastele koolijärgne riigi poolt tasustatud hoid, mis oleks kui lastesõim väikestele beebidele. 

Puudega lastest ei ole tegelikult keeruline aru saada. Kui neile miski ei meeldi, hakkavad nad nutma või porisema. Juulike ütleb: "Hää!" Kohe ma saan aru, et Juulikesele konkreetne tegevus ei meeldi. Siis ei ole mõtet teda pressida, vaid lasta tal olla. Beebisid ju ka ei pressita, vaid lähtutakse nende enda soovidest. 

Seepärast ei ole me Juuli ka käima pressinud. Me ei ole ka teinud takistusi. Juulikesel on kodus mitu kohta, mille najal ta saab käimist harjutada. Aga temale meeldib vaid end sinna najale upitada ning seal lõbusasti hüpelda ning end edasi-tagasi kõigutada. Samme ei astu ta mingis suunas. Mingi aeg proovisime suunata, aga Juuli ütles: "Hää!!!" Jäi ära. 

Ja eks ta õige olegi. Käimine tekib beebil ju koos mõistuse areneguga. Kui mõistus on selleks valmis, hakkab beebi samme astuma. Ja käima ning jooksma. Kui sul mõistust ei ole või on see algelisel tasemel, siis võib käima pressimine olla sulle hukatuseks. Sul ei ole piltlikult öeldes vahendeid, kuidas oma uut oskust manageerida. Võid eluohtlikult kukkuda või oma puuduva mõistuse tõttu endale midagi - näiteks teleka - peale tõmmata, mis on samuti eluohtlik. 

Vanemate jaoks pole puuduva mõistusega lapse käima hakkamine samuti mingi meelakkumine. Tal tuleb siis 24/7 järel joosta ning olla talle nö aju eest. Ehk siis piltlikult öeldes puuduv aju jookseb ees ja aju järel, et puuduv aju endale viga ei teeks. Juba käputava Juulikese järel on raske joosta, aga mitte totaalselt kurnav, kuna käputav inimene siiski ei jõua nii kiiresti edasi kui jooksev inimene. Mis siis veel jooksev mõistuseta inimene. 

Seega jäta meelde!

A Üheltki tervelt inimeselt ei tohi nõuda rohkem, kui ta suudab. 

Üheltki puudega inimeselt ei tohi nõuda rohkem, kui tal on hea. Ehk kui tal enam hea ei ole, kui tal on juba ebamugav, siis seda asja ei ole enam mõtet teha;

B Suhtu sügava puudega lastesse nagu beebidesse. Sest nad on beebid - lihtsalt suured beebid. Ole nendega sama õrn ja lahke;

C Puudega lapse koolis käimiseks on - või peaks olema - mitmeid võimalusi. Kõik variandid ei sobi kõigile. Mõnele sobib tavapärane kool, mõnele sobib hiliem kooli algus ja lühem koolipäev, mõnele sobib koduõpe. Vanemad ja õpetajad, suhelge omavahel ja leidke igale lapsele just TEMALE parim lahendus! 

Pildil rõõmus Juulike oma esimesel koolipäeval Võru Järve koolis. Kõrval istuvad Roosi ja Inno ning Võru linnahärrad Sixten Sild ja Anti Allas (Allas oli toona Võru linnapea).