Meie kokkusaamise "peasüüdlane" on Inno magistrikursuse kursaõde Liisa Past, kes kutsus mind tol päeval Creppi kohvi jooma. Olin Liisaga tuttavaks saanud päev varem Tartu Ülikooli kohvikus, kus oli minu sõbra Aapo Ilvese kontsert. Aapo on seega teine "süüdlane."
Lugu oli nii, et mul oli jäänud veel paar nädalakest Eestis olla, kuna mul olid 13. juuniks piletid Lissaboni mu tollase boyfriendf'i Joao juurde. Joao juba närviliselt helistas, et millal sa tuled, kuna temal oli plaanis viia mind Pariisi. Ta ema ütles mulle saladuskatte all, et valmis on ostetud ka kihlasõrmus.
AGA ma mõtlesin, et lähen käin veel Aapo kontserdil ära, muidu ei näe teda mitu aastat võib-olla. Aapo kontserdil ma sain tuttavaks Liisa Pastiga, kes kutsus mind järgmisel päeval Creppi lobisema. Pidin tegelikult bussi peale minema, kuna mul oli 22. mai õhtul Rakveres klassikokkutulek, rahadki olid ära makstud.
Aga mõtlesin, et jõuan Liisaga veel selle kohvi ära juua küll.
Crepis polnud aga Liisat kusagil, nägin hoopis tuttavat kooliõde Kairitit, kes istus ühes lauas ühe salapärase noormehega, kellel olid ees tumedad päikeseprillid. Kairit kutsus mind enda lauda ning pea saabus ka Liisa, kes istus samuti meie lauda - selgus, et Liisa, Inno ja Kairit olid kõik ühel kursusel ajakirjanduse magistrantuuris.
Mingil hetkel võttis noormees, keda ma pidasin Tartu Ülikooli üliõpilaseks (ma ei olnud enne sellisest inimesest nagu Inno Tähismaa kuulnudki), prillid eest ning vaatas mulle otsa. Ja sellega oli kõik otsustatud. Mul läks klassikokkutulek ja kõik muu krempel täiega meelest. Mõtlesin, et ei lähe kuhugile. Inno pidi jälle õhtul Tallinna sõitma, aga ei läinud ka kuhugile.
Mõnda aega me hängisime seal kohvikus ja siis läksime koos teistega Emajõe äärde pikutama. Pärast kahekesi minu poole. The rest is history!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar