2014. aasta 18. novembril sündis siis meie perre Roosi. Roosinups. Õige nimega Aurora Victoria. Vägeva nimega vägev tüdruk. Kui beebina suu lahti tegi, siis pidime kõik kõrvad kinni katma. Ööd olid eriti jubedad. Kui Roosi röökides piima nõudma hakkas, siis kargasid ka kõik teised - Inno ja Juuli - kui ussist nõelatuna püsti. Sest Roosil oli lihtsalt nii kõva hääl.See on tal siiani. Kõige kõvem hääl meie perekonnas. Iseloom on sama - KANGE. Kui Roosi midagi tahab, siis selle ta ka saab. Alati. Kui ta võtab nõuks midagi ära õppida, siis selle ta ka ära õpib. Seitsme ahvi kiirusega. Nõnda sai ise ära õpitud inglise keel, ujumine, kudumine, you name it. Keskendunult, järjekindlalt, raudse tahtejõuga. Praegu treenib ta meie peal, aga ühel päeval läheb ta laia maailma ning oi-oi-oi, siis peavad kõik piibu ja prillid hoidma. Roosi nalja ei tee ning läheb kasvõi läbi halli kivi.
Nii oli see juba beebina. Püsti ta tõusis kuuekuuselt, seitsmekuuselt käis ning kümnekuuselt, kui paljud alles esimesi samme teevad, JOOKSIS. Mul on isegi pilt sellest, kuidas üks imepisike putukas Võru Maxima ees oma tillukeste jalgadega jookseb.
Selline see Roosi on. Ilmselt on ta omale saanud ka Juuli kaduma läinud potentsiaali ning on seetõttu igas mõttes topelt. Õnneks on ta sealjuures siiski hästi heasüdamlik ning hella hingega inimene ja oskab ka teistega arvestada. Kui tahab.
Kui Roosi oli umbes pooleaastane, müüs mu ema maha mu lapsepõlvekodu Rakveres, kuna ei tahtnud enam pärast isa surma üksinda suures majas elada. Olin sellega päri, kuna meie elu oli juba Võrus. Ema ostis omale väikese korteri ning meil Innoga oli korraga nii palju raha, et võtta ette üks reis Portugali. Tundsime, et seda on meile pärast Juuli haiglasse sattumist vaja ning tahtsime ka katsetada, kuidas Juulile lõunamaine talv sobib. Kas on parem kui Eestis, kus ta talv läbi krambitas.
Mõeldud-tehtud! Lendasime 2015. aasta oktoobris, kui Roosike oli 11-kuune, Lissaboni ning üürisime seal endale kuuks ajaks ühele mu sõbrale kuuluva Airbnb korteri. Vahetult pärast sinna jõudmist Juulike korra krambitas, ilmselt sai tee peal mingi nakkuse, aga pärast seda, imede ime, oli TÄIESTI TERVE. Ei mingeid krampe.
Ära lendamise kuupäev ligines, pidime lahkuma novembri lõpus, tagasi Võrru ja Võrumaa Teatajasse tööle, aga... kahju oli lahkuda. Vaatasime Juulit ja saime aru, et temal on talvel Lissabonis parem. Ja kui Juulil on hea, siis on ka kõikidel teistel hea.
Jäime Lissaboni. Inno võttis Võrumaa Teatajast puhkuse ning mina olin niikuinii titepuhkusel. Sain iga kuu emapalka. Üürisime endale ühe teise korteri ning mõtlesime, et jääme kevadeni, kui Eestis jälle soojaks läheb.
See talv Lissabonis oli imeline. Jalutasime päevas Lissaboni eri nurki avastades oma kümme kilomeetrit, Inno lükkas Lullut ja mina Roosinupsu, sõime iga päev restoranis ning olime lastega mänguväljakul. Roosi ju juba jooksis ning ronis ise atraktsioonide peale. Meie pidime lihtsalt vaatama, et mikroinimene nende pealt alla ei kukuks.
Mais läks Lissabonis aga põrgukuumaks ning mõtlesime, mida edasi teha. Kas minna tagasi Eestisse või... Siis pakkus üks mu sõpradest välja, et tema sõbral on Serra da Estrela mäe jalamil maakodu või õigemini maaloss, mis seisab tühjana ning kus me võiks suve veeta. Proovime selle ka järele, mõtlesime. Ja sõitsime bussiga sinna. Autot meil toona kaasas polnud, kuna tulime lennukiga.
Seal elasime kaks kuud, aga kuna lossis polnud konditsioneeri, siis läks juulis talumatult palavaks ning mõtlesime, et lähme ikka Eestisse ära. Ja mis seal salata, toona polnud meil ka sellist sissetulekut, et pikemaks lõunamaale jääda. Roosi oli pooleteisene ning mu emapalk lõppes. Juuli lõpus saabusimegi tagasi Eestisse.
See oli siis meie esimene tõsine katsetus lõunamaale elama jääda. Ei õnnestunud. Inno oli natuke kurb ning ütles, et ei näe talle armsaid oliivinupse ilmselt enam kunagi. Nüüd ma olen talle seda mitu korda meelde tuletanud. Kuna nüüd meil on akna all oliivipuu - vahi, palju tahad :D
Ei maksa heituda, kui sinu unistus kohe ei täitu. Vahel tuleb veel kord proovida. Ja veel. Kui ikka väga tahad, siis ka saad. Mõni saab kohe - nagu Roosi -, mõnel võtab kauem aega. Aga kui väga püüda, siis täituvad ühel päeval kõik unistused.
Mis me edasi tegime, sellest juba järgmises osas.
Siin veel mõned pildid pärast Roosi sündi :) Esimene on Grethe Rõõmu pilt Juulist ja Roosist Pere ja Kodu ajakirja jaoks, kui Roosi oli kahekuune, teisel Roosi koos issiga Lissaboni restoranis einestamas, kolmandal Roosike Alfama linnaosas ning neljandal mina lastega Avenida da Liberdadel jalutamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar