Roosi ja Ella laulavad kodus sageli ja rõõmuga. Kõva häälega ega karda üldse, et valesti laulavad nagu mina omal ajal. Mõlemad on ka ise laule välja mõtlema hakanud. Neil ei ole laulmise ees mitte mingisugust hirmu. Roosil on imeline hääl, mida ta ka kasutada julgeb, kuna keegi pole öelnud, et ta valesti laulab.
Küsisin siis Roosi käest, et kus sa nii ilusasti laulma oled õppinud, kas koolis. "Me ei laula koolis," ütles Roosi õlgu kehitades. "Me mängime pille." Seda teevad nad tõepoolest kogu aeg. Küll trummi, küll flööti, eelmine aasta läks kitarriga jne jne. Kogu aeg on mingi pill käsil. Eestis on pilliõpe muusikakoolis.
Lisaks pillimängule nad ka tantsivad. Hakkavad detsembri alul harjutama ja iga klass esitab oma tantsu kooli jõulupeol.
Aga laulmist pole üldse. Ega ka hirmu laulmise ees.
2 kommentaari:
Jah, Lääne inimeste pole üldse hirmu ega häbi millegi ees. Ei loll olemise ees, ei kõvasti ja valesi laulmise ees, ei inimeste paljaksvarastamise ja/või maksustamise ees. Naeratus näol sülitavad kõige ümbritseva peale.
Õpetada pilli neile, kel on karu kõrva peale astunud....?
No aadame varsti noored tuumajaama kah sonkima. No vajutavad valele nupule, no kiiritavad natuke kohalikke elanikke - no mis siis on?!!!
Nii kerge on õpetajal ära rikkuda su eneseusku. Mulle ütles kunagi inglise keele õpetaja, et ma ei oska laulda, parem hoidku suu kinni. Mõni aasta hiljem pidime laulutunnis katsed tegema, kas sobime koolikoori laulma ja oh, imet! ma hakkasin seal kolmandat häält laulma. Ei sobi mulle väga kõrged noodid. Aga sellest hoolimata väldin ikkagi koos laulmist, sest ühele varateismelisele öeldud sõnad jäid nii kõvasti minusse kinni.
See erinevate pillide õppimine on siin Toronto koolideski tavaline, kuigi kõiki siiski ei sunnita õppima. On rohkem vabatahtlik. Oma laulutundidest Eestis mäletan siiski ka noodiõpet laulmise kõrval. Minu jaoks tundus nii põnev.
Postita kommentaar