Jäime pooleli kohas, kus noori leegionäre taheti viia Paldiskisse, kust nad pidid sõitma laevaga Saksamaale...
"Ühel hommikul kuulsime ka, et õppelaagri kõrval olev juutide vangilaager oli likvideeritud. Eelmisel päeval nägime, et juute viiakse tugeva konvoi all kusagile ja igal vangil oli puuhalg seljas. Kuulsime, et juudid olid sunnitud pikali heitma ning nii, kihiti, üks kiht inimesi ja teine küttepuud, lasti nad maha. Hiljem need riidad süüdati.
Meie aga otsustasime, et Saksamaale me end viia ei lase, ning umbes kakssada meest kogunes lähedalasuvasse metsa, kus peeti kõnesid ja otsustati ise minna relvaga Punaarmee vastu.
Kuulsime, et sakslased põgenevad ning admiral Pitka organiseerib vastupanu. Nõnda siis liikusimegi umbes paarisajamehelise grupina Keilasse. See oli 1944nda aasta 21. septembril.
Kui liikusime Keila suunas, sõitis meile vastu paari sõidumasinaga grupp kõrgemaid Eesti Leegioni ohvitsere, sealhulgas ohvitser Soodla.
Soodla lasi autol peatuda ja nagu ma teistelt kuulsin, päris meilt, kuhu me liigume. Kuulnud vastust, laitis ta meie mõtte maha ning hakkas veenma, et me läheks tagasi Paldiskisse, kuna vastupanu olevat mõttetu.
See veenmine osutus aga asjatuks ja õhtuks jõudsime Keilasse, kuhu oli kogunenud märkimisväärne sõjaväeüksus mitmesaja mehe ulatuses. Osa neist, sealhulgas mina suunati Keilast Tallinna poole Hüürule, kus ööbisime ühes vanas vesiveskis.
Järgmisel hommikul jätsime selle veski maha ja liikusime paar kilomeetrit Keila poole, kus olid mingid kivihooned ning rajatud kaitseliin. Mehi võis olla seal saja ringis ja see moodustas mingi eelväe enne Keilat.
22nda septembri hommikul kell 10 saadeti meid neljakesi luurele ning samal ajal pidime ära tooma mahajäänud relvad vesiveskist.
Luuresalga juht oli tüse allohvitser, kes oli varustatud automaatpüssiga, teistel olid tavalised karabiinid ja mõned käsigranaadid vöö vahel. Saime liikuda mööda maanteed umbes kilomeetri jagu, kui järsku kerkis ühe künka tagant mööda maanteed sõitev veoauto, millel lehvis punalipp.
Teised jooksid kaugemale põllu peale, mina aga varjusin sealsamas maanteekraavis. Üks meie meestest sai vist pihta ja kukkus, kui auto oli peatunud meist umbes 50-60 meetri kaugusel.
Auto kabiinist hüppas välja üks punaarmeelane, arvatavasti komandör, pöördus ümber ja, tõmmates käega, kutsus auto kabiinis olevaid sõdureid.
Võtsin arvatava komandöri kirbule ja tulistasin. Mees kukkus. Auto juures tekkis segadus ning kasutades olukorda, otsustasin maanteest eemale saada. Ronisin läbi põldu piiravast okastraataiast ja hakkasin tagurpidi eemale roomama. Roomates tuli üks käsigranaat vöö küljest lahti ning seda märgates kahetsesin, et ei läkitanud seda venelaste auto suunas. Tagantjärele mõeldes leidsin aga, et ega sellest vist eriti suurt kasu poleks olnud, sest vahemaa oli küllaltki suur ja granaadiviskamises ma eriti suur spets ei olnud.
Kui sain umbes paarkümmend meetrit maanteest eemale, märkasin, et mu esialgses asukohas tõusis üks kiivris pea üles, kuid mind ta tõenäoliselt ei märganud või ei riskinud mulle järgneda.
Kuna vastase ülekaal oli ligikaudselt kümnekordne, siis otsustasin kiiresti taanduda ja jõuda omade juurde abi järele. Õnneks oli sügisene viljapõld üsna hea varjumiskoht ja ma jõudsin roomates põllu teise serva. Seal oli lagendik ning paarikümne meetri kaugusel põõsastik.
Tõusin püsti ja liikusin kiiresti põõsastesse. Mõned kuulid küll vingusid pea kohal, kuid mind nad ei tabanud. Läbi põõsastiku jõudsin peatselt omade juurde ning kandsin juhtkonnale sündmustest ette. Sealhulgas ärevuses puterdasin, kuid selle peale vaid heatahtlikult muiati.
Meie luuregrupi juht oli veel kaua aega lahingut pidanud ja mis tast sai, see jäi teadmatuks.
Üllatavalt ilmus aga meie juurde tagasi üks pooleldi erariides luuregrupi liige. Rääkis, et teda oli vangi võetud ja tal olevat õnnestunud põgeneda...
Järgmiseks: mis saab edasi? Kus ja kuidas jätkub vastupanu? Vahva sõdur Georg lahingus. Kuidas suhtusid taganevatesse leegionäridesse Lääne- , Harju- ja Järvamaalased? Aga mulgid?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar