2020. aasta 17. juunil sündis meie perre kolmas laps ehk Ellake :)
Roosi oli algusest peale kindel, et sünnib tüdruk ehk siis temale õde. Ja tal oli õigus. Tuligi kolmas tütar. Roosit ja Ellat koos vaadates on mul nii hea meel, et Ella justnimelt tüdruk on. Neil on koos nii tore. "Minu parim sõbranna!" ütleb Roosi. Vahel nad muidugi kaklevad ka, aga mitte kunagi vihaga. Ella on juba viiene ka ning neil on üha rohkem ühiseid tegevusi. Näiteks nüüd käivad nad iga õhtu koos basseinis ujumas. Roosi õpetas eile Ellale vees kukerpalli ja hundiratta tegemise ära.
Aga see suvi, kui Ella sündis, oli maru kuum. Mäletan, et sünnituse päeval oli 30 ning sünnitusjärgsel päeval lausa 32. Palat läks hiiglama kuumaks ning ma käskisin Innol end sealt kiiremas korras ära viia. Õnneks lasti tulema :D Ellaga oli kõik korras ning ma ise olin samuti pärast sünnitust reipam kui kunagi varem. Olin juba 42, aga see oli minu kõige kiirem ja kergem sünnitus. Inno viskas mind öösel kell kaks Võru haiglasse ära ja läks tagasi koju, laste juurde.
Kuna oli koroona tipphetk, siis pidin minema palatisse ning olema seal, koridori peal liikuda ei tohtinud. Palatis võis olla ilma maskita.
Koroonatesti mulle ei tehtud ja selle järgi ma Võru haigla valisingi. Ei kujuta ette, et valude vahepeal oleks veel midagi ninna surgatud. Vaesed, kes pidid selle üle elama, minu kaastunne! Mina ei pidanud. Võru haiglas erilist paanikat polnud, aga ka sünnitajaid oli vähe. Ma sain ise valida, millist perepalatit tahtsin. Valisin väiksema, kuna ma olin ju seekord üksi, ilma Innota.
Ja nii see Ellake vastu hommikut sündiski. Inno oli väga üllatunud, kui talle helistasin, et JUBA :D Epiduraalist oli ka suur abi, ma tegin vahepeal isegi väikese uinaku, nagu Roosi sünnituse ajal.
Ühe öö ma sees olingi ning järgmine päev tuli juba Inno mulle Juuli ja Roosiga järele. Tegime haigla ees pilti ka. Pärast läksime koju, aga pidime sealt kähku ära põgenema, kuna meie Võru kodus polnud siis veel kodus konditsioneeri ning tuba läks nii palavaks, et isegi uste lahti hoidmisest polnud abi. Panime aga nädalase Ellakese autosse ning võtsime suuna Pärnumaale, Lepanina hotelli, kus on lahedad kämpingumajakesed, mida saab rentida. Panime ühe sellise kinni ning olime seal nädalakese. Käisime meres ja nautisime Lepanina oivalist restorani.
Põikasime ka naaberriik Lätti. Kuid! Seal tuli meil meelde, et issand, meil on ju kaasas DOKUMENTIDETA ISIK! Ehk siis Ella, kellele me polnud veel jõudnud passi teha :D Seega nädalane Ella oli tõega dokumentideta võõras linnas :D Tegime väikese tiiru ning sõitsime Lepaninna tagasi. Sest kes teab, pärast peab veel politsei kinni ja kus siis seda seletamist :D
Pärast sai Ella oma passi küll. Kui ta oli kahekuune - eesootava Portugali reisi jaoks!
Siin mõned pilldid :) Viimasel pildil hoiab suur õde väiksemat Lepanina hotelli kämpingus.
Roosi oli algusest peale kindel, et sünnib tüdruk ehk siis temale õde. Ja tal oli õigus. Tuligi kolmas tütar. Roosit ja Ellat koos vaadates on mul nii hea meel, et Ella justnimelt tüdruk on. Neil on koos nii tore. "Minu parim sõbranna!" ütleb Roosi. Vahel nad muidugi kaklevad ka, aga mitte kunagi vihaga. Ella on juba viiene ka ning neil on üha rohkem ühiseid tegevusi. Näiteks nüüd käivad nad iga õhtu koos basseinis ujumas. Roosi õpetas eile Ellale vees kukerpalli ja hundiratta tegemise ära.
Aga see suvi, kui Ella sündis, oli maru kuum. Mäletan, et sünnituse päeval oli 30 ning sünnitusjärgsel päeval lausa 32. Palat läks hiiglama kuumaks ning ma käskisin Innol end sealt kiiremas korras ära viia. Õnneks lasti tulema :D Ellaga oli kõik korras ning ma ise olin samuti pärast sünnitust reipam kui kunagi varem. Olin juba 42, aga see oli minu kõige kiirem ja kergem sünnitus. Inno viskas mind öösel kell kaks Võru haiglasse ära ja läks tagasi koju, laste juurde.
Kuna oli koroona tipphetk, siis pidin minema palatisse ning olema seal, koridori peal liikuda ei tohtinud. Palatis võis olla ilma maskita.
Koroonatesti mulle ei tehtud ja selle järgi ma Võru haigla valisingi. Ei kujuta ette, et valude vahepeal oleks veel midagi ninna surgatud. Vaesed, kes pidid selle üle elama, minu kaastunne! Mina ei pidanud. Võru haiglas erilist paanikat polnud, aga ka sünnitajaid oli vähe. Ma sain ise valida, millist perepalatit tahtsin. Valisin väiksema, kuna ma olin ju seekord üksi, ilma Innota.
Ja nii see Ellake vastu hommikut sündiski. Inno oli väga üllatunud, kui talle helistasin, et JUBA :D Epiduraalist oli ka suur abi, ma tegin vahepeal isegi väikese uinaku, nagu Roosi sünnituse ajal.
Ühe öö ma sees olingi ning järgmine päev tuli juba Inno mulle Juuli ja Roosiga järele. Tegime haigla ees pilti ka. Pärast läksime koju, aga pidime sealt kähku ära põgenema, kuna meie Võru kodus polnud siis veel kodus konditsioneeri ning tuba läks nii palavaks, et isegi uste lahti hoidmisest polnud abi. Panime aga nädalase Ellakese autosse ning võtsime suuna Pärnumaale, Lepanina hotelli, kus on lahedad kämpingumajakesed, mida saab rentida. Panime ühe sellise kinni ning olime seal nädalakese. Käisime meres ja nautisime Lepanina oivalist restorani.
Põikasime ka naaberriik Lätti. Kuid! Seal tuli meil meelde, et issand, meil on ju kaasas DOKUMENTIDETA ISIK! Ehk siis Ella, kellele me polnud veel jõudnud passi teha :D Seega nädalane Ella oli tõega dokumentideta võõras linnas :D Tegime väikese tiiru ning sõitsime Lepaninna tagasi. Sest kes teab, pärast peab veel politsei kinni ja kus siis seda seletamist :D
Pärast sai Ella oma passi küll. Kui ta oli kahekuune - eesootava Portugali reisi jaoks!
Siin mõned pilldid :) Viimasel pildil hoiab suur õde väiksemat Lepanina hotelli kämpingus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar