pühapäev, 28. september 2008

Kuidas vahva sõdur Georg koju tagasi jõudis ja Keila lahingu tähtsusest


Pildil Irja isa Georg Vaher (paremal) koos oma sõbra Otto Peetso'ga, kes oli samuti Pitka poiss ja väidetavalt oli just tema see, kes heiskas Pika Hermanni torni 1944. aastal pärast sakslaste lahkumist ja enne venelaste tulekut sini-must-valge lipu.

Georg Vaher: "Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse. Igal pool, kus me olime, võeti meid (s.o eesti leegionäre, Pitka poisse) kohalike elanike poolt väga lahkesti vastu, toideti ja anti öömaja. Sai ka talutüdrukutega kurameeritud ja lubatud pärast sõda sinna tagasi tulla.

Lõpuks kogus ohvitser meid kokku ja sõnas, et pangu meie omale erariided selga ja katsugu koju jõuda. Tema aga otsustas üksi mereni jõuda, sest grupiga liikuda oli juba ohtlik.

Metsatalust saime endile erariided ja nüüd paistsime üsna proletariaadi moodi välja. Jagunesime laiali ja hakkasime kodu poole liikuma. Minul oli see eesmärk kõige kaugemal - pidin jõudma ema juurde Võrumaale.

Keila lahingu juurde tagasi pöördudes olen kuulnud arvamusi, seda eriti väliseestlaste poolt ja ka kirjanduses, kus on püütud seda alatähtsustada ja peetakse seda vastupanu asjatuks verevalamiseks.

Leian, et Keila lahingul on suur tähtsus, sest see ei toimunud mitte saksa sõjaväe koosseisus, vaid sini-must-valgete lippude all. Mundritelt olid kõrvaldatud saksa sõjaväe eraldusmärgid ja meeste seas valitses tohutu entusiasm ning vaimustus. Isiklikult ei oleks ma ka staabi õuelt taganenud, kui ohvitser minu kõrval poleks selleks komandot andnud.

Ka peeti seal Punaarmeed mõnda aega kinni, sest pealetungi organiseerimiseks läks meil üsna palju aega. Selle ajaga pääsesid paljud inimesed üle mere põgenema.

Mati Mandeli brošüüris "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses" mainitakse, et omaaegse Riigikaitse osakonna arhiivi andmetel maeti Keila vennashauda 182 punaarmeelast. Langenuid oli ka mujal, rääkimata haavatasaanutest.

Mainitakse ka, et kokkupõrkes Hüürul said surma kaks punaarmeelast - leitnant Nikolai Pjannikov ja seersant Aleksei Šabanov. Võimalik, et ühte neist tabas ka minu püssist lastud kuul. Natuke kõhe on mõelda, et võib-olla olen ka mina tapnud inimese, kuid teisest küljest sõda on sõda ja võitlesime, relvad käes, üksteise vastu. Minul oli seekord õnne ja pääsesin, kuid asi oleks võinud väga kergesti võinud ka vastupidine olla.

Langenuid, ja mitte vähe, oli ka meie poolel. Palju mehi langes Kumna teeristil, mitmed mehed said põgenemisel surma kirikumõisa ja Keila jõe vahelistel väljadel. Kaks meest, neist üks soomepoiss, said surma staabi õuel. Mäletan teda hästi, sest just enne tankide sissesõitmist rääkisin temaga.

Niisiis tuli erariided selga panna ja kodu poole liikuda. Metsas matsin oma soldbuchi kännu juure alla ja õnneks oli mul säilinud eestikeelne sõduritunnistus, mida läks vaja, kui esimest korda maanteele astusin.

Möödasõitvad sõdurid pidasid mind kinni ja nõudsid dokumente. Esitasin oma sünnitunnistuse ja see näis neid rahuldavat. Selle järele küsiti kella. Kuigi mul oli kell käe peal, taipasin seda mitte näidata. Paljud jäid aga naiivselt kellaaega öeldes oma kellast ilma.

Edaspidi liitusin sõjapõgenikega, kes nüüd liikusid tagasi kodu poole. Jalgsimatk Läänemaalt Võrumaale koju kestis nädal aega. Alguses sai läbitud 30 kilomeetrit päevas, hiljem juba rohkem. Ööbisime ja sõime taludes, kus üldiselt oldi väga vastutulelikud. Eriti paistis see silma Läänemaal ja Harjumaal. Natuke halvem oli Järvamaal. Kõige hullem oli aga Viljandimaal, kus ei lastud ei öömajale ega antud ka süüa. Isegi kaevust vett ei tahetud anda. Sellest ajast on mul tekkinud isegi vastumeelsus mulkide suhtes.

Tartu- ja Võrumaal oldi jällegi lahkemad. Kuna liikusin grupis teiste sõjapõgenikega, siis meid teel ei kontrollitud. Ainult ükskord sattusin lõvikoopasse. Läksin Järvamaal üksi ühte talusse, kus oli mingi venelaste staap. Küsisin süüa ja mulle anti ka taldrikutäis päris head suppi. Seal küsiti, kes ma olen ja kust ma tulen.

Valetasin, et mind oli võetud lennuväe abiteenistusse ja Paldiskis olles taheti viia Saksamaale. Põgenesin sealt tulema ja nüüd tahan koju jõuda.

Õnneks jäädi mind uskuma. Olin ka üsna hädise väljanägemisega, prilliklaas mõranenud ja muidu kehvalt riides. Võimalik, et ka seetõttu lasti mind tulema.

Teel olles hakkas ka üks 22-23-aastane blond Tartu juuksurineiu mulle silma tegema ja tahtis minuga magada. Sellega ma siis ka üks öö magasin, kuid asi piirdus vaid suudluste ja kallistustega. Üks teine vanem noormees oli mulle kõvasti armukade, kuid suuremat tüli ei tekkinud. Hiljem kohtasin sama neidu Tartus juuksuritöökojas, kuid nüüd minu lähenemiskatsed ei andnud enam tulemusi.

Viimase rännutee Elva lähistelt Osulasse ema juurde läbisin ühe päevaga. Ema oli minu saabumise üle väga rõõmus. Kuigi vene valitsus oli olnud seal juba üle kuu aja, õnnestus mul ema abiga dokumendid korda saada".

_ _ _

Sellega siis lõppebki vahva sõdur Georgi jutustus. Aga ei saa parata, peab tõdema, et olid vast poisid need Pitka poisid. Olen sinu üle tõeliselt uhke, armas isa. Ja teen omalt poolt kõik, et mälestus sinu ja su relvavendade vaprusest ei ununeks iial.

2 kommentaari:

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Minu arust meie kodumaa on okupeeritud.
Pangad ja paljud ettevõtted kuuluvad välismaalastele,meie maad on müüdud välismaalastele,vene spioonid on ärastanud meie kinnisvara ja infrastruktuure,
viiendat kolonni ei viidud välja ühes vene armeega jne.
Isesisvuspartei koduleheküljelt selgub,et põhiseadust ei võetud vastu sellisena nagu seda oleks pidanud tegema,Isesisvuspartei omad väidavad,et me elame
"taasiseseisvunud" vabariigis.
Ka selle "taasiseseisvunud" riigi põhiseadus taheti teha kehtetuks.
Minu arust meil on põhjust taas laulda laulu:
"Saa vabaks Eesti meri,saa vabaks Eesti muld,ei tuisku ega tormi ei karda Eesti meeste rind ja rind..."

Irja ütles ...

Jah, minu isa arvas ka, et justnimelt nõnda tuleks seda laulu laulda.