esmaspäev, 22. september 2008

Mida tegi minu isa Georg täna, 22. septembril 1944?

Soomlane Bäckman esitles täna Tallinnas oma ulmeraamatut, jumal või kurat temaga, täna on ühtlasi kuulsa Keila lahingu aastapäev ning vaadakem parem, kuidas vahva sõdur Georgi seiklused lõppesid... Aga laskem Georgil endal jutustada!
Me jäime pooleli seal, kus üks luuregrupi liige, kes oli vaheapeal vangi võetud, ilmus kui õige mees tagasi staapi.
-------

"Tekkis kahtlus, et vangilangenu kaudu sai vastane teada meie asukohast, mistap otsustati taanduda Keila poole uuele asukohale. Endisele asukohale jäeti vaid kuueliikmeline grupp, kuhu kuulusin ka mina (muide, kui Mati Mandel organiseeris Keila lahingust osavõtjate kokkutuleku, siis viibis seal ka mees nimega F.K, kes andis end omal ajal vangi ja pöördus hiljem meie juurde tagasi. Nüüd oli ta Lääne-Virumaa ühe asula kaitseliidu pealik. Millegipärast ei reageerinud ta mu jutule Hüüru relvakokkupõrke kohta, kuid mitmed seigad ta jutus viitasid sellele, et just tema see mees oli).

Niisiis jäime eelpostile valvesse. Öösel magasin rahulikult, kuni mind hommikul äratati ja öeldi, et Punaarmee tankid olid maanteel meist mööda sõitnud.

Liikusime läbi metsa Keilasse ja saabusime Keilas asuva staabi õuele, mis asus kiriku kõrval. Staabi hoovis oli organiseeritud toitlustamine ja puhkasime seal rahulikult. Sel ajal käis lahing eestlaste ja Punaarmee väeosade vahel Kumna teeristil . Staabi õuel oli meid umbes paarikümne ringis.

See oli umbes lõuna paiku, kui kuulsime järsku tänavat mööda sõitvate tankide mürinat. Tankid olid meie kaitseliinist läbi murdnud ja jõudnud Keilasse.

Jooksin hooviväravale ja nägin pikka tankide rivi, mis meist mööda sõitsid. Igal tankil istus kümmekond punaarmeelast. Hetk hiljem tuli automaadivalang minu jalgadest umbes meetri kaugusel asuvasse metallkanistrisse. Hüppasin tagasi staabi õuele.

Staabi uksest hüppas välja üks lennuväemundris ohvitser, kes hakkas üle aia tankide pihta käsigranaate pilduma. Nägin, kuidas pärast iga granaadiplahvatust varises sõdureid tankidelt tänavale.

Nägin, et ohvitseril lõppesid käsigranaadid, ja andsin ka omad temale ning tema läkitas ka need tankide pihta.

Järsku sõitis üks tank läbi kiviaia otsapidi staabi õuele ja jäi seisma. Ohvitser hõikas meestele: "Paneme nüüd minema!"Jooksime puittarani ja ronisime sealt üle ning liikusime kuuemehelise grupina Keila külje all olevasse sohu. Kuulid vingusid üle pea, kuid keegi pihta ei saanud.

Liikusime edasi lääne suunas. Kui ohvitser tegi peatuse, siis avaldas ta laitust ühele meie seast, kes oli ilma püssita minema jooksnud, kuid minule avaldas ta kiitust vapruse eest.

Püüdsime küll kiiresti lääne suunas edasi liikuda, kuid ikka ja jälle avastasime, et punaarmee oli meile järele jõudnud. Ühes Läänemaa metsatalus tegime pikema peatuse... "

_ _ _

Jätkub homme, aga head sõbrad, mõelgem täna viivuks neile vapratele noormeestele, kes olid valmis andma oma elu isamaa eest. Kes ei leppinud sellega, et isehakanud türann Konstantin Päts rahvalt relvad käest korjas ning läksid siiski surmakartmatult vaenlasele vastu. Paljud nende seast läksid vastu kindlale surmale. Mõelgem neile täna, kui Keila lahingust möödub 64 aastat. Mõelgem, mida oleksime teinud meie nende asemel. Ja langetagem tänumeeles pea. Tänu neile ei saa mitte keegi öelda, et Eesti alistus 1944ndal aastal vastupanuta.

Kommentaare ei ole: