Ütlesime pihvidele EI- veel veidi toitumise-juttu

Irja Pärnu rannas, mai lõpp 2009.

Aivar Otsalti pihvide vahepeale veidi juttu ka päris pihvidest. Neist, mida hamba alla panna.

Kõigepealt tahaks märkida seda, et kui me Irjaga 4 aastat tagasi kohtusime, siis olime mõlemad ikka väga haiged. Irjal näiteks oli välja kujunenud raskekujuline astma, nii et kui ta õigel ajal inhalaatorit ei kasutanud, ehk ei manustanud astma-vastaseid ravimeid, siis ähvardas teda lämbumine. Ja ta oli juba mitmel korral kokku kukkunud, minestanud. Portugalis oli ta külastanud mitmeid riigi parimaid arste, kes tuvastasid tal laiaulatusliku multiallergia, nii et ta poleks tohtinud üldse toast nina välja pista.

Samuti oli Irjal probleeme liikumisega, tema puusaliiges tegi talle liiga, tõmbus aeg-ajalt kangeks, nii umbes korra päevas, vahel ka tihemini, nii et ta kasutas üksvahe käimise abivahendina lausa keppi. Noor invaliid, ühesõnaga. Siis vaevas Irjat tihti silmade punetus ja sügelemine, ning samuti paistetus ning punnid (vistrikud) näos.

Endast ma ei hakka üldse rääkima. Mul oli terve rida probleeme. Esiteks see paistetus üle keha, siis naha sügelemine. Siis südame puperdamine. Kõhulahtisus. Lisaks pidev stress, mille maandamiseks pruukisin ohtralt alkoholi. Tervis oli ikka täiesti käest ära. Manustasin samuti kõiksugu allergiaravimeid (Sudafed, Actifed, Claritin), mida arst oli soovitanud, ja mis mõjusid halvasti südamele. Siis hormoonsalve, kuna nahk ketendas käte peal. Ekseemid olid mind saatnud naha peal sisuliselt sünnist peale. Samuti vaevas mind kõhulahtisus lapsepõlvest peale, ja keegi ei osanud sellele mingit seletust leida, kuigi olin terve lapsepõlve arstide vahet käinud. Siis veritsesid mul hambad, olin tihti viirushaigustes, mind saatsid kõiksugu põletikud, kurgus ja hingamisteedes. Mul oli krooniline pidev raske nohu. Vähemalt korra aastas tegin läbi põhjaliku antibiootikumikuuri. Igasugu aspiriini ja paratsetamooli põhjalisi ravimeid (Coldrex, Panadol) tarbisin vähemalt korra kuus. Ja siis käis mul parema käe õlg aeg-ajalt liigesest välja, kuna olin selle sõjaväes ära nihestanud. Siis vaevas mind pähe tekkiv kõõm, mis oli allergiline reaktsioon, aga ma ei suutnud tuvastada, millele.

Nõnna. Ja praegu. Praegu on olukord selline, et teeme Irjaga iga päev 10kilomeetriseid või pikemaid jalutuskäike, mis varem oleksid olnud mõeldamatud. Veel paar aastat tagasi ei suutnud Irja teha pikemaid ringe kui kilomeeter-paar. Siis oli puusaliiges nii kange, et ma pidin teda seljas edasi kandma. Ja astma on samuti täiesti kadunud. Seejuures kadusid need vaevused pärast seda, kui jätsime ära piimatooted. Minul ei käinud enam õlg liigesest välja. Kadus suurem osa põletikest. Nii imelik kui see asi ka ei ole. Ja tablette pole me suu sissegi võtnud juba mitu aastat.

Nüüd, kus jätsime ära ka lihatooted, on Irjal kadunud ära jalgade sügelemine, mis tal varem tihtilugu esines, ja milles ta kahtlustas küll saia-leivatooteid, küll šokolaadi, küll muid maiuseid, näiteks kummikomme. Ja isegi kõiksugu kastmeid kahtlustasime, ning lisa-aineid. Sellega keppisime nö mööda. Sest ei tulnud selle peale, et igasugu hädade põhjustajaks võib lisaks piimale olla ka liha. Kui piima olime ära jätnud, siis kadusid küll paljud vaevused, nagu liigeste vaevused, aga osa jäid, näiteks see sügelemise asi, ning paistetus näos, ja punnid-vinnid. Samuti jäi alles kõhupuhitus, hingamisraskused, küll kergemal kujul, aga ikkagi, olid alles.

Küll me siis katsetasime. Irjal jäi alles ka kõhukinnisus. Ta konsulteeris oma onuga, kes elab Soomes ja onu ütles, et sealsed arstid tuvastasid tal tsöliaakia, teravilja talumatuse. Proovisime ise ka teraviljavaba (gluteenivaba) dieeti ja esialgu tundus see sobivat, kui sõime ainult riisi, tegime palju sushit. Aga aeg-ajalt oli Irjal ikka kõht kinni, jalad sügelesid. Minul sügeles selg, kõht paistetas üles, ribide alla lõi närvivalu. Mõtlesime siis, et probleem on kastmetes, näiteks sojakastmes. Jätsime ka kõik kastmed ära ja üksvahe sõime ainult keedetud kartulit ning hautatud kala. Aga siis aeg-ajalt esinesid ikka vaevused. Ja Irjal oli kõht kinni. Võtsime siis oma dieedi veel hoolikalt vaatluse alla. Näiteks tegime liha samuti ilma eriliste kastmeteta. Ja bingo! Ühel päeval, kui tegin nõnda üle pika aja jälle liha, läks enesetunne väga sitaks. Ja kuivõrd sõime ainult liha sel päeval, siis oli selge. Kusjuures nagu jälgisin, hakkasid vaevused pihta alles pool päeva pärast liha söömist Ning enesetunne keeras päris sitaks alles 2-3 päeva pärast liha söömist. Ilmselt seetõttu polnud me varem lihale pihta saanud. Ja nüüd, kus ka liha ära jätsime, on kõik punnid ja paistetused kadunud. Ning Irja räägib, et tema kõht pole enam kinni. Ta saab normaalselt kakida. See on suur asi!

Minul jälle pole kõht enam lahti. Ja nüüd on ka selge, et tegelikkuses polnud probleem mitte teraviljas, vaid lihas. Olen nüüd söönud ka saia ja leiba, kus pole kasutatud piima, ning mingeid muutusi halvemuse suunas pole täheldanud. Samuti olen proovinud juua õlut, mis ei tekita mingeid vaevusi. Ohh! See on suur kergendus. Sest vahepeal, kus jätsime ära kõik teraviljatooted, isegi maisihelbed, küpsised jms, kujunes meie toidusedel väga kitsaks, ja seetõttu ka kalliks. Üks gluteenivaba päts saia maksab poes 75 krooni.

Ja ausalt, arutasime täna, et ega ei tahagi enam piimatooteid. Pole mingit vajadust. Näiteks jäätist süüa. Ega ka liha järele pole vajadust. Kuigi veel paar aastat tagasi ei suutnud Irja ilma lihata olla päevagi. Ajasime iga päev neid Hispaania singi jamoni viilukesi näost sisse. Ja mis on kummaline, et kui sööd liha, tekib liha järele omakorda hundi-isu. Ja kui ei söö, pole ka mingit isu.

Oleme niisiis nüüd taimetoitlased. Kui nii võib öelda. Ja ei kurda. Oleme paar päeva käinud söömas hiina söögikohas, oleme hoidunud lihast (see on hiina kohtades lihtne, sest kõik toidud serveeritakse eraldi) ja enesetunne on väga hea. Oleme endale lubanud küll mereannid, nagu kala ja krevetid. Tundub, et need ei valmista vaevusi.

Mis aga neisse terviseprobleemidesse puutub, mis algul said välja toodud, siis, käsi südamel, enamik neist on kadunud. Irjal on kõik probleemid kadunud, ja ma vaatan teda kõrvalt, terve kui purikas. Mul on kohe hea meel, et oleme kõikidest vaevustest jagu saanud. Ja seda vaid tervisliku toitumise abil. Minul on jäänud veel see käte ketenduse probleem, aga ma loodan sellest lihavaba dieediga jagu saada. Vähemalt esialgu tundub, et nüüd, kui olen liha ära jätnud, paranevad ka käed ära.