Eesti on diktaatori tulekuks valmis

Eesti juhtiva ajakirjandusmoguli Hans H. Luige salapärane kohtumine Edgar Savisaarega ja jututeema, milleks oli asjaolu, et "täitevvõim ehitab Eestis vägevat võimuvertikaali", paneb paratamatult otsima ajaloolisi paralleele. Et mis saab siis, kui Luik tõepoolest, pettununa praeguses riigivõimus upitab võimule Savisaare koos tolle kasvandiku Sven Mikseriga.

Nii nagu 1930ndate algul, eelmise majanduskriisi ajal, nii on Eesti ka nüüd, järgmise suure majanduskriisi ajal diktaatori tulekuks valmis. Ja nii nagu 1930ndatel valmistati diktaatori tulekut kindlustav keskkond ette Jaan Tõnissoni kaasabil, nii on see nüüd ette valmistatud Tõnissoni aatelise mantlipärija Mart Laari toel. Seejuures oli just Tõnisson see, kes juba enne 1934. aasta riigipööret oli kehtestanud eriolukorra, mis tähendas ühtlasi ka ajakirjanduse tasalülitamist ehk nn vaikivat ajastut. Parlament oli muutunud täitevvõimu ripatsiks. Pätsul polnud vaja muud kui lihtsalt lahtisest uksest sisse marssida ja asi ametlikult ära vormistada. Tugev keskvõim oli tema jaoks juba ette valmistatud.

Ajaloos on läinud tavaliselt nii, et kui keskkond on millekski valmis, siis nii ka sünnib, nagu juhtus Eestis 1930ndate algul. Savisaare tuleku kasuks räägib asjaolu, et võimuvertikaali ehitavad erakonnad on oma näilisest edust sedavõrd pimestatud, et pööranud selja oma endisele liitlasele ajakirjandusele, kes nad algselt võimule upitas. Seetõttu on ajakirjandus nüüd kerge saak opositsioonile, kes võib võimule marssida sama elegantselt nagu kunagi Päts, ning sinna jäädagi. Parlament on ka praegu muutunud pelgaks kummitempliks, kus mingeid sisulisi diskussioone ei toimu. President, kes peaks aitama hoida võimude tasakaalu, on muudetud mõttetuks valitsuse ripatsiks. Otsused tehakse juba praegu Stenbocki maja tagatubades. Ja kui mõni väidab, et Euroopa Liit ei laseks diktatuuril praegu Eestis sündida, siis vaadates seda, millise entusiasmiga kiideti Brüsselis heaks rahva huvide jalge alla tallamine enne eurole üleminekut, siis pole mõtet hellitada mingeid illusioone. Kriisiolukorras vaadatakse kõigele läbi sõrmede, ka diktaatorile. Võib arvata, et sellega lepib ka rahvas, kes on igatpidi nii läbi tõmmatud, et on juba väsinud kõiksugu targutamisest ning jutustamisest. Poliitikud on nagunii sead, milleks üldse parlamenti üleval pidada, pealegi, kui nad seal midagi ei otsusta. Nurka aetud rahvas vajab kõva kätt ja aitab ühest kõva käega juhist küll. Eesti on diktaatori tulekuks valmis.