ERIVAJADUSTEGA INIMENE, ÕPPETUND NR 2 :)

Täna peatume sel, kuidas on õige käituda, kui näed erivajadustega inimest. Kuna ratastoolis inimesega, kel vaid füüsiline puue, on eestlased üldiselt harjunud, siis intellektipuudega inimene ehk inimene, kel näiteks keel suust väljas või kes kummaliselt karjub, tekitab veel kummastust ja võõristust. Seepärast peatumegi lähemalt intellektipuudega inimestel. 

Kuidas siis on õige käituda? Tean, kihk on JÕLLATA, eks ole? :D  Kuna ta on ju niiii erakordne ja imelik ja võib-olla kunagi enam ei näe! Nagu liiklusõnnetus, millele kõik pilgud naelutuvad. Ainult et kui liiklusõnnetusse on tavaliselt segatud mitu sõidukit ja mitu inimest, kes ei pruugi su jõllamist tähelegi panna, siis puudega inimene, kes on su jõllamise sihtpunkt, on sellest väga teadlik, ning samuti tema ema ja isa, kui tegemist lapsega. Nende jaoks on see väga ebamugav ning isegi valus kogemus, kui sa lihtsalt, silmad peas kui tõllarattad, neid ainiti vahid. Ja kui sa sealjuures ka tummahammas oled. Oleks, et sa ütleks midagi, siis oleks hoopis teine asi. Näiteks: "Tere" või "Ilus päev täna." Või kasvõi naerataks. See oleks hoopis teine olukord, kuna puudega inimene ja tema ema või isa ei tunneks end siis kui tsirkuseelevant, keda vahitakse, oodates järgmist trikki. Et mis ilmaimega ta järgmiseks lagedale tuleb. 

Väga raske on ka selle peale ise kuidagi reageerida. Mis te ise teeksite, kui keegi teid ainiti jõllab? Vahite vastu? Käratate, et mis jõllad? Aga puudega lapse vanema elus on niigi palju negatiivsust - kõik see bürokraatia, avaldused, mis tuleb esitada, lapse haigused, öised ülevalolekud ja muu. Ei taha oma päeva võõraga sõimeldes ära rikkuda. Ja nii ei jäägi üle muud, kui teha nägu, et sa EI NÄINUD seda järjekordset jõllamist. Ning teha end nii pisikeseks kui võimalik. Keerata selg. Rühkida edasi. Lootes, et järgmine EI VAHI. 

Seega harjutage end mitte AINITI VAHTIMA. See ei tähenda pea ärakeeramist, kuna ka see on kurvastav. Ega inimene ole tee peal vedelev sitt, millest kauge kaarega mööda käia. Kui keegi demonstratiivselt pea ära keerab, siis tekib tunne, et sa oled nagu mingi autsaider või pidalitõbine. Seega vaata kord või paar ning proovi ka naeratada. Võid ka öelda tere või soovida ilusat päeva.

Keegi meist ei solvu, kui sa küsid midagi ka meie enda või lapse kohta. Kuid ära ütle: "Mis lapsel viga?" Keegi ei taha kuulda, et ta lapsel on midagi "viga." Ütle parem näiteks: "Ma vaatasin, et teil on eriline laps. Mis sündroom tal on?" Asjalik ja sõbralik. Hispaanlased teevad veel ka lapsele pai või kalli, eestlasele ei käi ilmselt üle jõu lehvitamine. Tee proovi - LEHVITA puudega lapsele sõbralikult. Veel parem, lehvita koos oma lapsega :) 

Kui sul on kaasas oma laps ning sa näed erivajadusega last mängimas mänguväljakul, siis võid pärida tema vanemalt, kas sinu laps tohib selle lapsega mängida ning kuidas talle meeldib mängida. Ole ise juures ja õpeta oma last. Nõnda saab ka sinu laps ettekujutuse, et erivajadustega inimesed EI OLE HIRMSAD ja NENDEGA SAAB KA SUHELDA. 

Seega kordame üle:

A Vaatan kord või paar, ei jõllita
B Proovin naeratada ja/või soovida ilusat päeva
C Huvi korral uurin, mis sündroomiga tegu.

Lõpetuseks lugu minu lapsepõlvest. Minu tänava lapsed kartsid hirmsasti üht vanaonu, kel oli hobune ja kes tuli suveõhtuti koos oma hobusega mööda meie tänavat. Tal oli seljas valge maika ja ta kogu aeg röökis midagi kõva häälega. Kutsusime teda "hobusevanameheks." Ta oli nii õudne ja me ei saanud temalt silmi ära. "Hobusevanamees" ei teinud meie vahtimisest väljagi või tegi ainult sellist nägu, aga viisakas see meie poolt kindlasti ei olnud. Kui me oleks oma emade ja isade käest küsinud, siis oleks nad meile ilmselt öelnud, et tegu on inimesega, kel intellektipuue, ning pole viisakas teda ainiti jõllitada. 

Seega, kui sa täna midagi oma käitumises muudad, siis muuda see - ainiti jõllitamine. Ja õpeta ka oma lastele, kuidas on õige teist inimest vaadata, ükskõik kui erakordne või imelik ta tundub. 

P.S. Paar sõna ka puudega laste emadest, kes sõbraliku vaatamise ning huvi tundmise peale karjuma hakkavad. Tõepoolest, on emasid, kes pole veel oma lapse haigusest üle saanud ning kes tõlgendavad ka sõbralikku pilku rünnakuna. Neid on õnneks vähe, enamik meist räägib oma lapsest ülima heameelega ning tervitab sõbralikku kontaktivõttu alati. Kui aga peaksite kohtama mõnd karjujat, siis millest kindlasti hoiduda, on vastastikku räusklemine. Puudega lapse ema on ilmselt kurnatud ning tal on raske. Keegi ei ole teda aidanud. Ta on võib-olla kuid magamata ning tal pole olnud mitu nädalat aega oma pead pesta. Ta on võib-olla kirjutanud sajanda kirja ametnikule, millele mitte keegi ei ole vastanud. Ühesõnaga - tema reaktsioon ei ole tingitud teiepoolsest sõbralikust vaatamisest või kõnetamisest. Lihtsalt taanduge, naeratage ning öelge: "Ma ei tahtnud midagi halba, minu huvi oli siiras. Teil on väga armas laps" Või midagi sarnast :) 

Pildil Inno Juulikese ja Roosiga Võrus. Roosi on 3 ja Juulike 6.