KAHEKSAS ÕPPETUND: A MIKS ABORTI EI TEHTUD?

Nüüd võiks nende kirjutiste peale küsida, et aga miks siis aborti ei tehtud, kui see kõik nii keeruline on. Saaksid ise "norm inimese" moodi elada ja ei koormaks ühiskonda? 

No vot! Miks ei tehtud, ah? Kahjuks ei ole see nõnda lihtne, et muudkui aga teed. Alati ei tea sa isegi seda, et ootad puudega last. Miks teste ei teinud, testid oleks öelnud! Aga vot ei öelnud. Mina tegin ära kõik nõutud testid ning tulemuseks oli arsti naeratava näoga öeldud lause, mäletan seda siiani: "TULEMAS ON TÄIESTI TERVE LAPS." 

Tuli aga Juulike. Sündides näis tõesti TÄIESTI TERVE, aga tema kuuekuuseks saades hakkasin ma kahtlustama, et midagi on viltu. Kuna ta ei hakanud istuma. Kui ta ka käputama ei hakanud, kõhutas lihtsalt nagu väike hüljes keset põrandat ja õõtsutas end küljelt-küljele, siis kahtlustasin veel enam. Aga kõik lohutasid, et küll ta hakkab, küll ta hakkab. Keegi kirjutas, et ohh, tema laps hakkas alles kaheaastaselt käima, ärgu ma muretsegu. Ja nii ta on, osad täiesti terved lapsed hakkavad tõepoolest alles kaheaastaselt käima. Osad seitsmekuuselt nagu Roosinups, aga osad alles kaheaastaselt. Norm värk. 

Juulikene aga oli veel ka aastaselt ja pooleteiseaastaselt armas hülgeke. Õõtsutas end põrandal edasi-tagasi, vehkis käte ja jalgadega nagu tuuleveski ning kilkas rõõmsalt naerda. Naeris ta, muide, enne kui Roosi ja Ella. Seda tema oskab, see on tema trump. 

Lõplik tõde saabus siis, kui Juuli oli pooleteiseaastane. Siis tuli esimene kramp. Alguses me ei saanud ju aru, mis toimub. Arvasime, et laps on lihtsalt ülkekuumenenud, kuna ta oli samal ajal ka haige. Kutsusime kiirabi ja Juuli viidi tulede vilkudes Võru haiglasse. Seal tuli tal uus kramp ja arvati, et Tartu haigla teab paremini. Tulede vilkudes Tartu haiglasse, meie Innoga järel. Mäletan, et värisesin terve tee ja üritasin, hambad ristis, mitte koost laguneda. 

Tartus võttis meid vastu tuimailmeline arst Inga Talvik, kes pakkus, et Juulil on ajuvähk. Arstid, ärge enne midagi välja pakkuge, kui kindlasti ei tea. Tark inimene enne mõtleb, kui ütleb. Diagnoose ei panda peale vaadates.

Juuli võeti haiglasse sisse ja korra ta veel krambitas, pärast enam mitte, kui palavikualandaja uuesti peale sai. Jäime temaga sinna nädalaks - arsti sõnul oli vaja ära teha mõned testid, et aru saada, milles asi. Selgus, et polnudki ajuvähk, vaid hoopis Angelmani sündroom. Mispeale tahtis toosama Talvik Juulile kohe kanged rohud peale panna. Olevat väga vaja. Inno, konkreetne nagu ta on, sõimas arsti põhjalikult läbi ja ütles, et mingeid rohtusid Juulile peale ei panda. Ma pärast salaja vabandasin dr Talviku ees. Aga olin Innoga päri - ei mingeid rohtusid. 

See oli okkaline tee, Juuli krambitas kuni kümneaastaseks saamiseni paar korda aastas, aga ajaga me selgitasime välja, mis on tema jaoks krampide trigger'id, ning kuidas teha nii, et krampe poleks. Saladus on lihtne - aken peab kogu aeg lahti olema, et toas ei oleks umbne, ja toatemperatuur ei tohi olla rohkem kui +25. Keskküte ei sobi, kuna sellega läheb vahepeal toas väga soojaks ning Juuli muutub siis uimaseks. Kõik. Kaks aastat on Juuli olnud krambivaba. 

Seega jäta meelde!

VAHEPEAL SÜNNIB PUUDEGA LAPS KA SIIS, KUI ON TEHTUD KÕIK TESTID, NING EMALE ON ÖELDUD, ET SÜNNIB TERVE LAPS. 

Käsi südamel, ma olen nii õnnelik, et ma ei teadnud. Ma sain rasedust nautida ja hõljuda pehme pilvepadja peal. No complaints here! Kui ma oleks teadnud, siis oleks see olnud hoopis teistsugune rasedus. Ma oleks kindlasti seda sündroomi guugeldanud ja lugedes sellega kaasnevast sügavast vaimsest alaarengust vaikselt hullunud. Tänu Jumalale, et ma ei pidanud seda läbi tegema. Aborti teha ma poleks suutnud, kuna minu jaoks on abort tapmine. Ma ei taha olla kellegi mõrtsukas. Vabandust, kui kedagi solvan, kirjeldan lihtsalt omi tundeid, teiste tunded võivad olla täiesti teistsugused. Ma arvan, et kelle Jumal on siia maailma läbi armastusakti saatnud, sel on õigus siia maailma tulla. Saan täiesti aru, kui aborti teeb vägistamise või intsesti ohver, ka lapsele endale pole sellist taaka vaja, et teda ei eostatud mõlemapoolsest armastusest. Või kui seda tehakse ema elu päästmiseks. Aga lihtsalt selleks, et ei taheta puudega last? Ei saa aru. 

Ei saa aru ka arstidest, kes soovitavad puudega last aborteerida. See on ju lausa ebameditsiiniline nõuanne. Kui naine ootab tavalist last ja soovib aborti, hoiatab arst teda alati selle eest, et abordile võib järgneda viljatuks jäämine. Aga ega see puudega lapse lõpetamise puhul teistmoodi ole. Võid täpselt samamoodi viljatuks jääda. Aga järgmised lapsed on sul suure tõenäosusega terved. Milleks siis enda tervist rikkuda? Saad selle ühe puudega lapse ja sünnitad pärast mitu tervet last otsa. 

Seega ei tohiks mitte ühtki naist, kes ootab puudega last, SURVESTADA oma tervise ja viljakusega riskides aborti tegema. Tuleks hoopis toetada, julgustada, viia kokku juba sellist last kasvatavate naistega. Ärge hoiatage, vaid toetage. Abort võiks jääda lubatuks, aga seda ei tohiks kellelegi soovitada ega kedagi selles suunas survestada, sest selle tegija peab elama selle tagajärje ning sellest tekkiva süütundega kuni oma elupäevade lõpuni. 

SEEGA, KUI KEEGI OOTAB PUUDEGA LAST, JÄTA MEELDE:

A AINULT POSITIIVSED MÕTTED JA SOOJAD, TOETAVAD SÕNAD!

B ÄRA ÜTLE, MIDA SINU ARVATES TEGEMA PEAKS, LAS INIMENE OTSUSTAB ISE! 

Pildil - vastsündinud Juulike nägi välja täiesti terve laps.