Möödas on need ajad, kui Reformierakond oli ettevõtjate erakond. Seda erakonda, mis räägib üha valjemalt pensionide ja lapsetoetuste tõusust, ei toetagi enam ettevõtjad, näiteks üks tuntumaid Eesti ettevõtjaid, soomerootslane Joakim Helenius annab oma raha hoopis IRLile. Niisamuti teeb IRLiga koostööd idakaubanduse guru Tiit Vähi. IRList on saanud palju ettevõtjasõbralikum erakond kui Reform. Ning mis seal salata, Reformierakond ja reformid on juba tükk aega mööda eri radu kulgenud. Pigem seisab reformide eest ühiskonnas seesama IRL, ent Reformi käpiknukuna ei suudeta ühtegi reformi läbi viia: asi piirdub vaid reformidest heietamisega. Kõrvalepõikena, IRLi ainus puudus on flirt natsionalismiga, kuigi Reform on oma seisukohtades juba tükk aega palju rahvuslikum kui IRL - selle niši on Reform oma partnerilt kavalalt pihta pannud, kohati kahvatub Reformi kõrval isegi väga rahvuslike vaadetega Iseseisvuspartei.
Kui Reform pole enam ettevõtjate erakond, mis siis on Reformile jäänud? Eks ikka seesama seltskond, kes on tavapäraselt olnud Keskerakonna käes: pensionärid, noored pered, osalt ka ametnikud ehk kõik need, kes noolivad riigilt ühel või teisel moel toetusi. Ja kes, mis seal salata, moodustavad kõige suurema ja magusama osa valijaskonnast. Ehk sisuliselt jahivad nii Reform kui Kesk ühte ja sama valijat. Nii Reform kui Kesk on oma vaadetelt ühte nägu, kohati on isegi nende liikmetel võimatu vahet teha, lõhe jookseb vaid rahvuse vahelt. Kuigi enne pronksiööd flirtis Reform ka vene valijaga, siis pärast pronksiööd löödi nii poliitika kui ühiskond kahte lehte: meie ja nemad. „Meile” ehk Reformile jäid eestlased ning „nendele” ehk Keskile venelased. Ilmselt mitte kunagi varem pole ühiskond sedavõrd polariseerunud: venelased ütlevad Ansipi kohta „чмо” ehk värdjas ning eestlased kutsuvad Savisaart umbes samamoodi. Samas eestlased armastavad jäägitult Ansipit, ja venelased samamoodi Savisaart. Aga oma olemuselt on Eestis kaks „Reformierakonda” või „Keski”: ühte juhib Ansip, teist Savisaar. Kogu suur poliitika keerleb viimasel ajal ainult rahvusküsimuse ümber, kõik muud teemad on teisejärgulised. Seetõttu pole ruumi ka vasakpoolsetele (sotsid) vaadetele või parempoolsetele (Iseseisvuspartei, vene erakonnad). Võib isegi öelda, et Reform ja Kesk on monopoliseerinud Eesti poliitika, nõnda, et eestlastel justkui ei sobi hääletada muu kui Reformi ja venelastel muu kui Keskerakonna poolt. Eestlased on ära hirmutatud, et kui Reformi poolt ei vali, saab võimule Savisaar, ning venelased kardavad, et kui Savisaare poolt ei hääleta, siis saadetakse nad üldse maalt välja. Eestlased on ära unustanud, et Savisaare juhitud Rahvarinne tõi Eestile iseseisvuse, ning venelased selle, et Reform on kogu aeg vene valijaga flirtinud. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et ka IRL, kes end jutu tasandil väga eestimeelseks peab, on flirtinud vene valijaga, näiteks Tallinnas ei pidanud nad paljuks võimule saamise nimel isegi Eesti iseseisvuse tulise vastase, Interrinde veterani Jevgeni Koganiga kampa lüüa. Sellest liidust sündis, muide, ka IRLi, toonase Isamaaliidu kokkulepe venelastega, et pronkssõdurit Tõnismäelt minema ei viida. Selle kokkuleppe murdmine tõigi venelased hiljem tänavale.
Kui erinevustest rääkida, siis ainsa suurema erinevusena räägib Savisaar Eestis astmelisest tulumaksust ja Ansip võitleb sellele vastu. Ent tänu tulumaksuvabale miinimumile on tulumaks juba praegu astmeline, ehk keskmise sissetulekuga inimeste tulumaksumäär on kuskil 10% kandis, maksimumi 21%ni ulatub määr vaid nelja-viiekordse keskmise palga puhul. Ja kui norida, siis kas võitles Savisaar võimuliidus olles tulumaksusüsteemi muutumise eest? Vastupidi, siis oli tulumaksusüsteem igati ok. Ehk siis: jutt astmelisest tulumaksust on vaid valimiseelne valija hullutamine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar