Mina hääletan seekord valimistel Reformierakonna poolt. Ma olen kõigil varasematel valimistel hääletanud Isamaaliidu poolt, nii kohalikel kui Riigikogu valimistel, alates 1992. aastast. Andnud oma hääle Tõnis Lukasele ja Lauri Vahtrele. Aga nüüd, vabandage mind, Tõnis ja Lauri, ma ei saa seda enam teha. Selle pärast, et te Lihula ja Paltsu seltskonnaga end sidusite. Ja sellega minu meelest suure sita sisse astusite.
Ma ei saa oma häält ka anda rohelistele, kuigi liitusin erakonna algatusgrupiga ja olen erakonna liikmete hulgas. Ma tahtsin anda oma osa selle erakonna loomiseks, aga minu vaated on selle erakonna eest hääle andmiseks liiga vabadust ihkavad, liiga rahumeelsed. Eestimaa rohelised nõuavad minu jaoks liiga paljude asjade keelustamist, võitlust ja verd.
Tõsi, reformikatel on mitu puudust, näiteks pole rahale üles ehitatud valimisloosung minu arvates õnnestunud. Nagu oleks mõni rullnokkade erakond. Kus tegutsevad jõrmid suvemehed, mingid jõmmid, kes kuulavad Meie Meest ja sõidavad bemmiga. Noored tšikid käevangus. Sest tõesti, ma usun ja tean, et õnn ei peitu rahas. Ja raha ega varaline jõukus iseenesest ei saa olla ülim eesmärk elus. Kes vastupidist väidab, tõestagu ära!
Ent Reformierakond peab pea ainsana Eesti poliitilisel maastikul oluliseks vabadust. See tähendab siis vabadust kõige laiemas tähenduses. Millele juhtis äsja tähelepanu Eesti esindaja ELi valitsuses Siim Kallas.
Minu jaoks on vabadus elus kõige olulisem. Kõlab ehk veidi pateetiliselt, aga ma tean, et vabadus oli ja on kõige olulisem minu isa jaoks. Ja minu vanaisade jaoks. Ja minu vanavanaisade jaoks. Ma usun, et kõigi minu esiisade jaoks, seda juba tuhandeid aastaid tagasi.
Vabadus on see, mille eest ja nimel on surnud paljud mu esivanemad. Ja ma austan neid selle eest. Ja selles austuses pean lugu vabadusest. See on siis minu jaoks eelkõige vabadus olla see, kes ma olen. Ja vabadus teha seda, mida tahan teha. Vabadus olla koos nendega, kellega tahan olla.
Vabadust kritiseeritakse sageli väitega, et kui lasta inimesel täiesti vabalt tegutseda ja otsustada, siis ta hakkab jooma, prassima ja tapma. Ja siis on vaja leida vahendeid selle vabaduse piiramiseks. Nagu religioon, nagu väidab Emile Durkheim. Millest siis on välja arenenud eri sotsialistlikud ja kommunistlikud vaated, kus jumal on asendatud suure ja ülla ideega. Kellegi välja mõeldud ideega. Mis religioon iseenesest ka ju on. Põhipostulaat on nii ideel kui religioonil sama: inimene pole iseseisvalt võimeline midagi tegema ega otsustama, teda tuleb suunata ja juhendada. Ja nendeks suunajateks ja juhendajateks on siis tähtsad ametnikud, kes on kõige targemad ja teavad täpselt, kuidas asjad käivad. Ja et neid kõige targemaid üleval hoida, tuleb inimeselt raha ära võtta.
Aga mis siis, kui selline joomine ja prassimine on vabaduse väärkasutamise erijuhud, mitte reegel? Ja need erijuhud tulenevad reaktsioonina sellele, et inimese vabadust juba piiratakse. Et kui väita, et vaba inimene ei tapa, siis vabaduseta jäetud inimene on võimeline tapma, nii enda, kui oma lähedased. Võõrastest rääkimata. Sest miks õigupoolest peaks üks õnnelik ja vaba inimene teist tapma. Ja väide, et vaba inimene hakkab tapma, tuleneb pelgalt sellest, et pole piisavalt uuritud, miks inimene üldse tapab. Ja kui pole uuritud, kas siis on õigustatud pelgalt erijuhtude tõttu inimesi karistada näiteks sellega, et neilt võtta vabadus otsustada ise, mida nad oma rahaga peale hakkavad.
Raha on kaasaja inimese jaoks oluline, kuna enamik tööl käivaid, kellegi teise heaks tööd rügavaid inimesi on harjunud müüma oma vabadust raha eest. Inimene usub, et kord saab ta selle raha vahetada jälle vabaduse vastu. Ehk isegi suurema hulga vabaduse vastu!! Kui näiteks raha investeerida. Näiteks pensionifondi. Kõlab justkui püramiidskeem, kettkiri, aga nii see on. Kõik, kes vahetavad oma vabaduse raha vastu, eeldavad, et raha vabaduse vastu tagasi vahetades, saavad nad ka tükikese nende vabadusest, kes parasjagu tööd rügavad. Et siis teha näiteks seda, mida hing ihkab. Käia ära seal, kuhu hing ihkab. Ja olla koos inimesega, kelle poole hing ihkab. Sest millegipärast inimene ei usu, et ta võiks kohe teha seda, mida hing ihkab, käia seal, kuhu hing ihkab ja olla koos, kellega hing ihkab. Inimene ei usu, et ta võib olla õnnelik, sellisena nagu ta on. Inimest piirab idee, religioon, mis õpetab, et elu on kannatus ja paradiisiaias peesitamine tuleb piltlikult öeldes välja teenida, selleks tööd teha.
Ma ei leia vabaduse piiramisele mingit õigustust. Ja kui inimene oma vabaduse vahetabki raha vastu, siis ei tohiks seal vahel olla mativõtjaid. Kes siis inimese õnnetuse pealt teenivad. Nagu seda tahavad Keskerakond ja sotsid, kui räägivad suuremast tulu- ja sotsiaalmaksust. Olukorras, kus makse laekub niigi hästi. Tulumaksu tõstmine on libe tee. Savisaar ostab omale küll Tallinnas 500 krooni eest valijaid, ja need valijad on lollid, kui tema poolt hääletavad, sest Savisaar napsab võimule tulles selle raha kuhjaga tagasi, nagu ta on lubanud. Sest ta usub, et tema oskab seda raha paremini jagada kui keegi teine. Ok, need, keda Savisaar moosib, on pensionärid, ei tee tööd, on püramiidskeemi tippu jõudnud. Aga Savisaare abil söövad need pensionärid oma lapsi, kui piltlikult väljenduda. Söövad siis sisuliselt iseennast, oma geene. Sest raha ei kasva puu otsas. Kui kellelegi juurde antakse, võetakse raha kelleltki teiselt ära. Ja need, kellelt ära võetakse, ei ole enamasti Jüri Käod ja Guido Sammelseljad, kel on selleks piisavalt vara, et maksude maksmisest kõrvale hoida. See, kes ära süüakse, on tavaline lihtne tööinimene.
Ja enne ärasöömist on sellelt lihtsalt tööinimeselt võetud kõik vabadused peale vabaduse elada. See üks on jäetud, justkui mõnituseks, nagu orjal. Just nagu korvaks see kõigi ülejäänud vabaduste röövimise.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar