Nii et mida rohkem lapsi, seda parem järg. Seda rohkem pappi. Kirjaoskajaid on ehk pool elanikkonnast. Aga mis neist raamatutest ikka lugeda, kui on niigi teada, et suurem õnn saabub alles teises ilmas. Milleks siis praegune elu on vaid ettevalmistus. Tuleb vaid usinalt palvetada, vajadusel paastuda ning elu jooksul korra Mekas palverännakul käia. Ja siis saabub suurem õnn teises ilmas, mida juba vaaraod uskusid ja millest tulenevalt siis korralikult hauataguseks eluks valmistusid, omale uhked hauakambrid valmistasid ja sinna head-paremat juba eluajal tassisid. Ja mis nüüd siis kõigile muuseumides uudistamiseks on välja pandud. Koos nende vaaraode endiga, kes millegipärast nagu konservid sisse tehti. Ilmselt siis selleks hauataguseks eluks.
Ja lapsi sünnib siin väga korralikult. Sest nende arvust sõltub otseselt pere heaolu. Nii nagu ka varem Eestis, kus lapsed kohe maast madalast pere majapidamises kaasa lõid. Ikka nii, et vara üles, hilja voodi. Ja naine on siin Egiptimaal see masin, kes neid lapsi toodab. Ja nendega tegeleb. Seejuures on naised valdavalt kirjaoskamatud ja usukuulekad ja seeläbi on kindlustatud usukuulekad põlved igavesest ajast igavesti. Ja ega siinne naine oma elu jooksul põllu pealt suurt mujale ei pääse. Ja kui tütar saab rikka mehe, siis saab omale mõne kullast vidina soetada. Või muud head paremat.
Nii et elu on nagu hernes. Lastest kasvavad korralikud kodanikud, kes teavad hästi, kuidas jumalat teenida ja kuidas olla kuulekad isandatele, kes juba aegade hämarusest on olnud jumalale lähemal. Ja ega Mohammed Hosni Mubarak eriti vastuvaidlemist ei talu. Poliitilised vastased istuvad peamiselt vangis kinni. Ja rahvas ei nurise, saab aru, et valitsejal on valitseja tahtmised, tema teab ja jagab paremini neid maailma asju. Sest ta on jumalale lähemal. Sest ta poleks muidu valitseja, kui jumal seda ei tahaks.
Muidugi on kahju neist lastest, kellest tehakse juba maast madalast orjad. Aga see pole mitte ainult siin kaugel ja soojal Egiptimaal, vaid ka näiteks Eestis. Mina konkreetselt olin oma esimesed 18 eluaastat, kuni sõjaväkke minekuni ori. Sõjaväes muidugi ka ja pärast seda. Aga lapsepõlves samuti. Keda siis vanemad käsutasid ja kamandasid ja vajadusel peksid ja nii ma pidin siis vastu tahtmist silikaatkive ühest hunnikust teise tassima või siis kraavi kaevama ajal, kui oleksin tahtnud midagi muud teha, näiteks sõpradega mängida või raamatut lugeda. Või kasvõi niisama loodust nautida. Või jalgrattaga sõita. Aga pere asi vajas ajamist ja kõik tööd tegemist. Sest nii olid olnud orjad ka minu ema ja isa oma lapsepõlves ja ka nende vanemad, niipalju nagu nad mulle rääkisid. Ja oma laste peal said nad siis tagasi teha kõik need jäledused mis nende peal oli tehtud. Ema ja isa olid rõõmsad ning ema ütles, et on hea, et on mitu last, poega, et kui ühega midagi juhtub, siis on teised kohe varnast võtta. Jah, nii ta ütleski, et mitu last on sellepärast hea, et kui üks ära sureb, siis on teised olemas. Seda ütles ema veel, et elu pole meelakkumine. Ja ta ütles ka seda, et lapsed on selleks, et oleks keegi, kes vanemate eest hoolitseks. Et lapsi tehakse selleks.
Isa muudkui maandas oma viha ja pingeid nõukogude võimu vastu oma laste ja naise peal ja nood said kogu aeg peksa. Isa paistis peksmist nautivat, ta nimetas seda kasvatuseks. Et pojad hukka ei läheks. Et neist saaksid korralikud kodanikud. Isa oli alati palju rahulikum pärast peksmist. Ja närviline, kui polnud saanud kedagi pikka aega peksta.
Ja lõpuks oli ema viimane soov enne surma, et pojad oma isa ära tapaks. Ema traagika oli aga see, et ta ise suri ära enne kui isa. Suht noorelt suri, ligi 60 aastaselt. Ja nii ta ei jõudnudki ära oodata seda aega, mil pojad teda vanaduses üleval peaksid. Mil tal poegadest tegelikult kasu oleks olnud. Sellest, et ta oli poegade sünnitamise nimel nahka pannud kogu oma elu ja karjääri. Ta oli nõus palju sünnitama, sest ta tahtis tegelikult hoopis tütart, aga sündisid vaid poisiraisad, nagu ta ise armastas väljenduda. Kolm poissi ja mitte ühtegi tütart.
Praegu enam niipalju lapsi ei sünni kui vanasti ja seetõttu muudkui keelitatakse naisi sünnitama, et vaadake, kuidas vanasti sünnitati! Sest kui enam lapsi ei sünni, siis kardetakse, et pole kedagi, kes üha paisuvat sotsiaalhoolekannet üleval hoiaks. Kardetakse seda, et hoolekandesüsteemi ülalhoidmiseks tuleb hakata rahvast importima teistest riikidest. Kuigi on räägitud ka sellest, et tööd võiks teha robotid.
Praegu pole ka enam talumajapidamisi, kus laste arvust sõltus majapidamise edukus ja kus naised olid olude sunnil sünnitamise masinad, kuna naised tahtsid, et majapidamine oleks edukas. Praegu enam talumajapidamisi eriti alles pole, aga lapsi tegema keelitatakse endistviisi. Samas on ära võetud ka kõik iidsed laste omamise mõnud. Näiteks enam ei lubata lapsi peksta. Lastega ei lubata seksida. Lapsi ei lubata enam sundida isegi. Neile ei tohi rihma anda ega muul moel kehaliselt karistada. Aga tekib küsimus, miks. Sest oma pingete väljaelamine laste peal ja laste odava tööjõu ekspluateerimine on olnud aastasadu lapsetegemise oluline mõte ja sisu. See on siis selline mõte, mis sunniks lapsi tegema suurtes kogustes. Sest on naiivne loota, et naisi õnnestub pikalt petta udujutuga, et laste tegemine on vajalik laste endi pärast. Et laste kasvatamine on suur mõnu. Et on lahe last pärast sündi rinnale võtta, lahe tissitada, mähkmeid vahetada, kakast peput pesta. Lahe maksta laste ülalpidamise eest. Ja siis lõpuks seista silmitsi tõsiasjaga, et see kallis laps su pikalt saadab. Mis on tema õigus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar