Tahaks rääkida seksist avameelselt, kuigi Eesti kultuuriruumis on see olnud tabu vähemalt alates eesti rahva orjastamisest Saksa ristisõdijate poolt, kes tõid 1000 aastat tagasi Eesti aladele kultuuri, mis tuntud õpetlase püha Augustinuse õpetuse järgi oli seksi (või vähemalt seksist avalikult ja avameelselt rääkimise ja kirjutamise) tunnistanud tabuks.
Kui olin sõjaväes, koos tavaliste meestega nii Eestist kui mujalt, siis muust ei räägitudki kui keppimisest. Tundsin end ebamugavalt, sest mina polnud harjunud selliste juttudega. Et lihtsalt, nii muu jutu sees öelda: "Kurat, nikku tahaks!" Või et, "raisk, õudne niku isu on," või siis et, "kepiks esimese ettejuhtuva eide läbi".
Ma, tõsi, tundsin sama. Kui üdini aus olla. Ma sain aru küll, mida nad rääkisid. Aga välja seda ei öelnud. Ja ma polnud eriline kepivend, nii-öelda. Olin end harjunud vaikselt ise rahuldama, näiteks vetsus. Aga rääkida avalikult sellest ... no ei! Iitsatadagi ei julgenud. Veel vähem kirjutada. Sest nii oli ja on kombeks.
Ülikoolis olin koos inimestega, kes avalikult seksist isegi ei rääkinud. Ei keppimisest ega nikkumisest. Oli hoopis teine keskkond, selline frigiidne, kus mõnedel pidudel, kui alkohol oli võimust saanud, võeti naisi tantsima (õigemini rebiti), ühele neist pidudest andsin isegi tutaka vastu vahtimist toonasele ajakirjandusüliõpilasele, praegusele rahvakirjanikule Andrus Kivirähule, nii et tal jalad maast lahti lendasid ja ta, nagu filmis, tikksirgelt, mitu meetrit eemal põrandale prantsatas. Ning liikumatult lebama jäi. Tantsusaalist käis kahin läbi. Ja mul oli hirm, et lõin teise viimati maha. Või kui mitte päris surnuks, siis vähemalt opakaks. Aga ei, ta toibus, hakkas liigutama, ja paistis olevat täitsa ok. Ta õnneks ei mäletanud pärast suurt midagi, kuidas tal näiteks hammas läbi huule oli tunginud ja eluks ajaks armi jätnud.
Kivirähk sai tutaka selle eest, et rebis tantsima oma ülikoolikaaslast Ilona Martsonit, kellega mina parasjagu tantsisin ja tantsida tahtsin. Ja kui ütlesin Kivirähule, et ära jända, siis tuli ta tigeda näoga, rusikas pikalt ees, minu poole. Ja siis andsin, enda arust väikse, ennetava tutaka.
Pärast seda muidugi enam kellelgi tantsutuju eriti ei olnud. Joodi niisama viina, tehti suitsu ja jutustati, ehk räägiti teisi taga. Aga Kivirähk võttis Martsoni mõni aeg pärast seda vahejuhtumit endale ikkagi naiseks ja hakkas romaane kirjutama.
Niisiis on huvitav, et kui tavalised mehed (ja ka naised) räägivad (vähemalt omavahel) seksist nagu söömisest või sittumisest, tavalisest asjast, siis ülikoolist läbi käinud tegelased, kes kujundavad kultuuripilti laiemalt, seda teemat enam jutuks ei võta. Või kui, siis augustiinlikult, seksi ja sellega seonduvat halvustavalt, pilavalt. Läbi sõrmede. Justkui läbi halli udu. Nii nagu Kadastik mind sarjas, et olen seksihull. No tohho tillaja, mida Kadastik veel minu sõjaväekaaslaste kohta ütleks. Et nad on pervedid või?! Need tavalised eesti mehed, kes vabal ajal kuulavad näiteks Meie Meest. No ma ei tea, kas siis suurem osa ühiskonnast on Kadastiku arust suisa pervod?! Mulle tundub, et Kadastik ise on lihtsalt väga-väga elukauge. Ei, mitte hull, aga elukauge. Tuntud arstide laps, saanud "korraliku" kasvatuse, mis tähendab, pole õieti elu näinud. Ma arvan, et kuidagi nihverdas ta ka vene kroonust ära. Sihuke ära hellitatud tegelane paistab olevat.
Aga muu jutu varjus on see elukauge Kadastik ise suur seksi-fänn. Ja ta teab ka seda, et seks müüb. Talub seksapiilseid pilte nii Postimehes kui Kroonikas ja SLÕhtulehes, mida ta muu hulgas kõike juhib ja käsutab. Jah, seks müüb, aga seksist avameelselt rääkida ei tohi ja ei räägita. Nii on lood. Ja nii on see kogu maailmas, kaasa arvatud USAs, kus samuti seks müüb (lisasin mõned pildid ühe New York Timesi A- ehk siis uudiste-osast). Ja USA ajakirjanduse järgi joonduvad teised, ka Kadastik. Kes siis avaldab ka oma lehes reklaami (kus on näha lausa modelli häbememokad läbi ujumispükste), kus Eesti riik ja Euroopa Liit propageerivad kala söömist.
Aga sellised reklaamid ajavad hulluks. Ja on kurjast olukorras, kus seksuaalsed pinged on niigi viimase peale kruvitud. Panevad vägistama. Lapsi ahistama. Lisasin veel mõned pildid sellest, kuidas lapsi on reklaamides kujutatud kui seksobjekte, ikka selles samas New York Timesis. (Ja neile, kes räägivad, et see on kunst, väidan, et pedofiilia on selle kunsti nautlemine)
Ja kui ühiskond laseb ilmuda sellistel piltidel, siis peaks ta laskma rääkida avameelselt seksist, võrdsustama seksi teiste vajadustega nagu hingamine, söömine ja sittumine. Laskma inimestel seksida. Ja näotu on karistada mehi, kelles alasti naiste ja laste pildid lihtsalt käivitavad kaasa sündinud instinkte. Ilma, et mehed ise sellest arugi saaksid.
Pildid ühe märtsikuise NYT A-osast:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar