Mind on alati pannud hämmastama Savisaare osavus. Millise osavusega ta eri olukordadest välja tuleb. Viimati näiteks Postimehes, kus Savisaarel õnnestus väga sita mängu juures väga puhtalt välja tulla.
Kõigepealt näiteks Eesti taasiseseisvumise aeg, kus Interrinne üritas Toompeale tungida ja Savisaar rahvast raadio kaudu Toompeale kutsus ning sellega oma võimu kindlustas. Pärast seda olevat Savisaart isegi tappa üritatud, aga sellestki jamast tuli mees puhtalt välja, väidetavad organisaatorid olid kinni nabitud, kuigi keegi ei saanudki teada, kas tegelikult üldse plaaniti kedagi tappa ja kes plaanis jäi samuti selgusetuks.
Siis jäi Savisaar vahele salaja lindistamisega. Sel ajal oli Savisaar ilmselt oma populaarsuse mõõnas, teda süüdistati kõikvõimalikes pattudes, näiteks talongimajanduses ja moonipõldude hävitamises. Ja Savisaar lubas seepeale, et tõmbub poliitikast üldse tagasi. Aga ei. Peagi selgus, et kogu süü lindistamise eest võttis enda peale tema uus nooruke kaasa Vilja ja mees sai uuesti poliitikasse naasta, suht puhta nimega seejuures.
Olen ise Savisaarega kokku puutunud mitmel korral ajakirjanikuna ja sealgi imestasin osavust. Savisaar ei anna ajakirjanikule mitte kunagi intervjuud siis, kui ajakirjanik seda tahab, vaid siis, kui Savisaar seda ise tahab. Sellega on ta muutnud ajakirjanduse oma koerakeseks, kellega on võimalik lihtsalt manipuleerida. Ja ajakirjanikud lähevad liimile, sest on ju hea olla see väljavalitu, kes saab intervjuu mehelt, kes muidu nõnda harva intervjuusid annab. Ma pean siin silmas intervjuud ajakirjanikule, mitte pressikonverentsi, sellele eelnevaid ja järgnevaid üksikuid küsimusi. Sest pressikonverentsidel tavaliselt poliitikud muudele küsimustele ei vasta, kui vaid neile, mis puudutavad pressikonverentsi teemat.
Kunagi, kui Savisaar oli peaminister, oli isegi Eesti raadios saade, kus Savisaar vastas justkui rahva küsimustele, mida aga narriti saate kummalise iseloomu ja küsimuste sisu järgi: „ise küsin, ise vastan“. Sest nii küsimused kui vastused olid nii mesimagusad. Ilmselt kellegi Savisaare lähikondse või tema enda poolt valmis kirjutatud.
Minul ajakirjanikuna ei õnnestunud kunagi Savisaarelt ühtegi vastust saada minu enda küsimustele. Näiteks selle kohta, kes andis talle poolteist miljonit krooni laenu, kes ostis ära tema maja, kus ta ise rahulikult edasi elas, ja miks pidi tuntud ärigeenius Leonid Apananski kinni maksma tema majade kindlustusarved. Ja oli kummaline, et ajal, mil jahtisin Savisaarelt vastuseid neile küsimustele, mis minu arvates olid olulised ja küsimused, mida üldse Savisaarelt kui maksumaksja raha eest ja maksumaksja rahadega toimetavalt tegelaselt küsida, et sel ajal andis Savisaar mitmeid intervjuusid eri väljaannetele, kus ajakirjanikud mitte ühtegi sellist küsimust ei küsinud. No olgu, ma saan aru, kui teravaid küsimusi ei küsi Kroonika. Aga seda ei teinud ka muud väljaanded, see tähendab nende väljaannete ajakirjanikud. Ja mulle hakkas tunduma, et olen mingi ohmu, kes lihtsalt ühte meest asjatult kiusab. Ja ka Savisaar jättis sellise mulje, kaevates minu artikli peale Äripäeva kohtusse selle eest, et leht oli eksinud ühe pisifakti vastu. Samas pöördusin ajakirjanikuna enne seda mitmel korral Savisaare poole nii otse kui läbi vahendajate, aga mees midagi ei rääkinud. Oli vait kui sukk. Ja kui siis lugu ilmus, kaebas kohe kohtusse. Kaebas kohtusse sisuliselt asjaolu, et ajakirjanik üldse julges temalt midagi küsida, mis talle ei meeldinud. Niivõrd osav mees on Edgar Savisaar.
Ja nüüd siis lugu Postimehes. Jällegi ei ühtegi vastust olulistele küsimustele. Ja Postimees neid küsimusi ei vaevu küsima, kuigi just Postmehes ilmus kõigepealt artikkel Savisaare seotuse kohta Apananskiga. Kui mina oleks Postimehe peatoimetaja, siis mina selliselt mehel nagu Savisaar enne artiklit vastu ei võtakski, kui vastused olulistele küsimustele olemas. Seda nõuab vastutus lugejate ees. Aga ei, Postimehe peatoimetaja, kellest avalikkus mitte midagi ei teagi, kes ta selline üldse on, ja kelle viimase aja suurim saavutus on mingite kujukeste üleandmine Postimehe 150. aastapäeva puhul, avaldab rõõmsalt Savisaare loo. Ma ausalt öeldes ei usu, et peatoimetaja seda lugu läbigi oli lugenud. Sest kogu see lugu on sisuliselt irvitamine rahva üle. Kaasa arvatud Postimehe enda lugejate üle.
Mis ei tähenda, et seda teemat poleks pidanud torkima. Seda kodanikualgatuse korras kogutud allkirjade teemat. Postimehe ajakirjanik oleks pidanud kirjutama artikli, kuidas siis juhtus nii, et kodanikualgatuse teel kogunenud nimekirja sattusid kummalised nimed nagu Heinrich Himmler, Õdur Pronks ja Miki Maus. Võimalik, et seda tegi teadlikult näiteks nn Edgarjuugend, keskerakonna noored, et kogu nimekirja ja rahvaalgatust hiljem naeruvääristada.
Erinevalt Edgarist oleks mina võtnud 96 000 allkirja kui sõnumit ja teravat kriitikat minu töö ja tegevus kohta. Ja ametist tagasi astunud. Mul poleks tulnud pähegi sel teemal enam ilkuda, kuigi nimekirja on sattunud tõesti mõned kummalised nimed. Savisaar on aga niivõrd võimekas, et temal häbi ei ole. Ja suukorvistatud Postimees haugub süüdimatult kaasa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar