Seoses parlamendisaadikute „ärapööramisega“ oma kuluhüvitiste asjas tahaks meelde tuletada, et Eesti on endiselt demokraatlik riik, siin kehtib vastav põhiseadus ning sellest tulenevalt on võim rahva käes.
Ja ei tohi mingit juttugi olla, et rahvas, kaasa arvatud ajakirjanikud ei tohiks justkui kritiseerida riigikogu liikmeid, kuna nad on justkui selle rahva poolt valitud. Tühja! Mis sitasti, see uuesti. Kui ikka parlamendi liikmed kollektiivselt lolliks lähevad, selliseid asju on varemgi olnud, siis tuleb nad tagasi kutsuda ja uued valimised korraldada. Ja uued inimesed valida.
Seda nimetatakse demokraatlikus korralduses võimude lahususe printsiibiks, kus olukorras, kus üks võim läheb üle käte, sekkuvad teised. Kui praegu on võimetu sekkuma täidesaatev ja kohtuvõim (sest Eestis on võimudel üldselt komme teineteise perset lakkuda- see oli nii ka nõuka ajal, kus oli ainult üks, EKP võim, mille esindajad üksteise perset lakkusid), siis peaks ajakirjandus aktiivselt taguma rauda kuni Riigikogus on inimesed, kes näevad kaugemale kui vaid oma nina ette.
Ajakirjandus ei tohiks olla, ja ei ole ka (kui mõned erandid välja arvata) teiste võimude suuvooder. Ja ei tohiks kaotada valvsust, et olukorras, kus kodumaa on hädaohus, kirjutatakse Kersna endiste ja praeguste nais-sõprade tegemistest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar