Miks ma nii kirjutan? Sest näiteks Iraagi sõja (ja ka Afganistani sõja) teema on Eesti ajakirjanduses väga ühekülgselt kajastatud. Seda siis stiilis, et peaminister Ansipi või siis mõne sõduriga sõidab missioonile kaasa ajakirjanik, kes siis vaatab oma allikale suhu ja paneb kirja kõik, mis räägitakse. Ja ongi kõik. Ja loomulikult ilmuvad artiklid selle kohta, kuidas sõda on hea ja vajalik jne. Blaa-blaa-blaa.
Ma saan aru sellest, kui lehtede peatoimetajad lakuvad presidendi perset, et saada kutse ihaldatud vastuvõtule (tavaliselt enne maagilist kuupäeva, 24. veebruari ilmuvad ajalehtedes peatoimetajate mesimagusad intervjuud presidendiga), aga ülejäänud ajakirjanikud. Miks nemad oma selga sirgu ei aja, on arusaamatu.
Ma olen tige, sest näiteks USA ajakirjandus on juba ammu võtnud Iraagi sõja suhtes kriitilise hoiaku. Enam ei käida sõduritega kaasas ja ei kajastata vaid sõdurite nägemusi, sest see oli viga, mida tegid USA väljaanded ja telekanalid sõja alguspäevil, seda on nad ise tunnistanud. Eesti on Iraagis jäänud USA liitlaseks, aga eestlased elavad justkui teisel planeedil, keda Iraagis toimuv ei huvita. Või kui huvitab, siis ühekülgselt. Peamiselt siis, kui mõni eestlasest sõdalane surma saab. Näiteks New York Times avaldab regulaarselt sõltumatuid ülevaateid Iraagis toimuva kohta, avaldab nii poolt kui vastuargumente, koostab tabeleid hukkunute arvu ja iraaklaste meelsuse kohta. Näiteks üks viimane selline tabel:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar