Juba pikemat aega käib Euroopas debatt uue põhiseaduse üle (põhiseaduslik lepe), mille osa riike esialgu tagasi lükkas ja mida üritatakse nüüd mugandatud kujul taas läbi suruda.
Loen igapäevaset Intrnational Herald Tribune' i (mis on New York Timesi Euroopa väljaanne) ja viimasel ajal on põhiseadusliku leppe küsimus pidevalt esikülgedel. Kinnitan, et teema on huvitav ja intrigeeriv. Mõjutab kindlasti iga eestimaalase tulevikku. Ja mis on huvitav, et Eesti lehtedes pole sellest kippu ega kõppu.
Lepe, mis mõjutab Eesti tulevikku kaugelt rohkem kui prostitutsioon (millele on Eesti ajakirjandikud viimasel ajal enneolematult ja minu arvates põhjendamatult palju leheruumi pühendanud), peaks olema ka Eesti kui ELi liikme lehtede esikülgedel. Aga kuna Eesti üha monopoliseeruv ajakirjandus ei pea (ilmselt) vajalikuks kajastada olulisi teemasid (selle asemel kirjutatakse välismaalt, kuidas Putin teeb Sotšist uhke kuurordi ja avaldatakse paljaste naiste pilte), siis vähemalt üritan ajakirjanike au päästa ja toon ühe artikli ajalehest International Herald Tribune.
Poola (mis millegipärast ainsana võitleb aktiivselt Euroopa Liidus väikeste riikide õiguste eest), tahab uuesti alustada kõnelusi, mille Euroopa riigid justkui möödunud nädala lõpus toimunud maratonkohtumisel Lissabonis kokku leppisid (see oli see kohtumine, mis Poola ja brittide vastuseisu tõttu venis, nii et Eesti peaminister Ansip ei jõudnud võidupüha tähistiamisele).
Millegipärast pole kuulda olnud Eesti poliitikute aruandeid põhiseadusliku leppe teemal. Sellest ma saan veel aru, sest poliitikud, va sindrinahad, ei soovi nagunii aru anda, kui keegi ise küsima ei lähe. Ja ma usun, et enamik uuest riigikogust ja ministritest pole põhisedusliku leppe tekstigi läbi lugenud. Aga seda, miks ajakirjandus sel teemal poliitikuid ei "koti", vat sellest küll aru ei saa. Tõeline naljanumber on muidugi uus meediamagnaat Kruuda, kes, selle asemel, et anda rahvale informatsiooni, on asunud info edastamist piirama. Igal juhul loob Kruuda tsensuuri kehtestamisega oma väljaannetes pretsedendi, mida teadaolevalt teised väljaandjad pole julgenud katsetadagi. Sest teistel väljaandjatel pole sedavõrd palju raha, et oma taskuväljaanetele peale maksta. Rahvas tsenseeritud väljaandeid nagunii ei loe. Või vähemalt ei soovita nende eest maksta raha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar