Eesti kaasaegne ajalookäsitlus vaatleb ristisõdasid Eestisse valdavalt positiivses valguses, kuna ristisõdijad tõid ajaloolaste nägemuste kohaselt eesti matsirahvale kultuuri ja teadmised.
Tahaks siinkohal tsiteerida Amin Maaloufi "Ristisõjad läbi Araabia silmade", mis vahendab ühe ristisõdade aegse araablase nägemust asjast:
12. sajandil jäid ristisõdalastest frangid araablastest maha kõigis teaduslikes ja tehnilistes valdkondades. Ent meditsiinis oli vahe Ida ja Lääne vahel kõige suurem. Emiir Usamah kirjeldas erinevust:
Ühel päeval kirjutas Liibanoni mägedes viibiv frankide komandör Munaytra minu sultanist onule, Shayzari emiirile ja palus saata arst, et anda kiirabi. Mu onu valis välja ühe meie kristlasest arsti , mehe nimega Thabit. Ta oli ära kõigest paar päeva ja naases siis koju. Meid huvitas kõiki väga, kuidas tal õnnestus patsiendid nii kiiresti terveks ravida ja külvasime ta üle küsimustega. Thabit vastas: „Nad tõid minu juurde rüütli, kellel oli jalal mädapaise ja naise, kes oli ülesöönud. Ma tegin rüütlile mähise, mäda tuli välja ja olukord paranes. Naisele määrasin dieedi, et olukord paraneks.“ Kuid siis saabus Frangi arst ja vaidles vastu: „See mees ei tea, kuidas nende eest hoolitseda.“ Ja, pöördudes rüütli poole, küsis ta käest, „mida sa eelistad, kas elada ühe jalaga või surra kahega?“ Kui patsient vastas, et eelistab elada ainult ühe jalaga, käsutas arst, „Tooge mulle tugev rüütel koos hästi teritatud sõjakirvega.“ Rüütel ja kirves jõudsid peagi kohale. Frangi arst pani mehe jala pakule ja ütles teisele, „Pane üks terav löök, et lõige oleks puhas.“ Minu enda silmade all, jätkas emiir, lõi mees ühe korra, ent jalg jäi keha külge ripnema ja ta lõi teist korda. Luuüdi purskus välja ja haavatud mees suri kohemaid. Siis kontrollis Frangi arst naist ja ütles, „Tal on pea sees deemon, kes on temasse armunud. Lõigake juuksed maha.“ Nad lõikasid naisel juuksed maha. Naine hakks endise hooga oma toitu sööma, koos küüslaugu ja sinepiga, mis soodustas veelgi söögiisu. Ja doktor seletas, „Kurat ise on tema pähe läinud.“ Siis haaras arst habemenoa ja kraapis naise peakolju sisse ristimärgi ja hõõrus seda soolaga. Naine suri kohapeal. Ma küsisin siis, „Kas mind on veel vaja?“ Nad ütlesid, et ei ole ja ma naasin koju, olles saanud targemaks Frangi meditsiini osas, millest mul varem polnud aimugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar