Peep Vainu koolitusest, kiretult

Edastan oma kogemuse Peep Vainu koolituselt, kus ise osalesin 2005. aasta algul, ehk siis veidi enne seda, kui Ingrid lubas mul munni maha lõigata ja ma Ingridi juurest lõplikult jalga lasin.

Kõigepealt muidugi pean märkima, et Vain polnud minu jaoks sugugi tundmatu mees. Ma sattusin juhuslikult peale tema kirjavahetusele Ingridiga ja see nõretas imalast tekstist, mida kirjanduses kutsutakse palavaks armastuseks. Seal oli siis kirjeldatud Ingridi ja Vainu seksikogemusi, ikka sealsamas Pärnus, kus Vain ka oma koolitusi korraldas, muu hulgas Ingridile. Ja juba siis mõtlesin, et ohhoo, mida meest. Et tahaks tema koolitusel ära käia ja vaadata, mis värk on.

Ja lisaks muule Ingrid ka muutus pärast Vainu koolitustel käimist. Näiteks tuli tema keelepruuki väljend: „Minu jaoks on parklas alati üks koht!“ Mis praktikas tähendas seda, et kui kahe auto vahel läks parklas võistluseks ühe koha pärast, siis oli Ingrid see, kes koheselt kiirendas, nii et jalakäijad ehmatusest kõrvale põikasid, ning sellele vabale kohale sõitis. Ma tahtsin tunda ja kogeda, kas mina ka kuidagi muutun.

Ja muidugi sattusin sellele koolitusele juhuslikult, sest kuigi olin oma koolituskavasse Äripäevas töötades märkinud, et tahaks praktiseerida mõne välismaise ajalehe juures, tuli ühel päeval minu juurde uudistetoimetuse koolituse eest vastutav uudistetoimetaja Kadi Heinsalu, silmad taas kelmikalt säramas, ja teatas, et ma lähen hoopis Vainu koolitusele. Et on väga hea koolitus. No ega ma siis vastu ka punnima ei hakanud, sest teadsin juba ette, et ega sest praktiseerimisest välismaal nagunii midagi välja ei tule. Selleks pole Äripäeval lihtsalt raha, sest omanikud on ihned.

Ja nii me siis sõitsime, minu autoga, Pärnusse. Peal olid lisaks Kadile veel uudistetoimetaja Kristi Malmberg ja börsitoimetuse analüütik Raivo Sormunen. Mul oli igati tähtis tunne, sest Vainu koolitus on väga kallis ja seda said ainult vähesed väljavalitud. Pärnus majutati meid hotelli Strand, sellistesse tagasihoidlikesse tubadesse, kahekaupa. Koolituse nimi oli vist „Saavutama õppimine“, või midagi säärast.

Ja siis anti igaühele kätte mingi mapp ja juhatati saalis, kus juba liikus ringi, peamikrofon küljes, Peep Vain ise. Tähtsalt. Tegi vist mingit hääleproovi. Ja siis juhatati igaüht istuma. Samas sai osta ka Vainu CDsid ja tema raamatuid ning raamatuid, mida ta lugeda soovitab. Tundus igatahes väga põnev.

Ja siis algas etendus. Nimetan seda etenduseks, sest tegemist oli tõesti etendusega, millesse oli poogitud Elu Sõna ja muude sääraste usuliikumiste koosolekute elemente, kus siis juhataja kütab rahvast üles, kuni rahvamass on lõpuks nii transis, et skandeerib. Vainu koolitusel karjuti „Jah-jah-jah“, või midagi säärast, siis halleluuja asemel. Kohati meenutas ta mulle David Copperfieldi, oma suhtlemises saalipublikuga, kuhu oli ära „peidetud“ ka tema oma firma töötajaid. Ühesõnaga, üks korralik šõu. Mis oli lihtsalt huvitav kõrvalt vaadata.

Osa inimesi muidugi võtsid asja väga tõsiselt, kirjutasid kogu aeg midagi üles ja olid kohati väga mõttesse vajunud. Ilmselt neid siis Vain aitas oma elu sasipuntraid lahti harjutada. Paremaks inimeseks saada. Et siis parklas, ja muidu ka, olla esimene.

Etendusel olid ka vaheajad. Ning vaheaegadel siis pakuti süüa. See oli selline (väidetavalt Vainu enda koostatud) menüü, kus siis valke ja süsivesikuid (ehk liha kartulitega) koos ei pakutud. Oli näiteks salat kalaga. Seda dieeti propageerib muu hulgas Adik Levin, aga ette rutates on see minu arust šarlatanlus, kuna Levin ravib sisuliselt kalli raha eest tsöliaakiat, mida peaks kõik arstid tegema tasuta. Aga millegipärast arstid seda ei tee, sest tsöliaakia raviks pole vaja kirjutada välja ühtegi rohtu, ja seetõttu ei saa arstid sellest mingit kasu, kui nad tsöliaakiat ravivad. On ju teada, et ravimifirmad maksavad arstidele (ok, korraldavad õppereise Madagaskarile), et nood teatud kindlaid rohte välja kirjutaks. Ja kui tsöliaakiat ei ravita, saab kirjutada rohte paanikahäirete, stressi, astma, allergia, kõrge vererõhu, suhkruhaiguse ja veel palju asjade vastu.

Ja siis tuli sütel kõndimine (mille juhatas sisse taas Vainu missa), kus siis pidi astuma paljajalu mõned meetrid mööda sütt, mis polnudki teab mis kuum enam. Aga kõik millegipärast kilkasid ja Vainu meeskonna inimesed kiitsid kõiki hästi taevani, kes olid üle süte käinud. Ja mis huvitav, osa ei julgenudki sütele astuda. Noh, ma ütleks, et see polnud hullem kui saunaskäik. Ja siis pärast koguneti taas missale, kus siis Vain luges kõigile unejuttu.

Ja õhtul pidi siis programmi järgi minema magama. Ma läksin veel õhtul alla baari, et teha väike night-cap enne magamaminekut. Seal oli veel teisigi minusuguseid, kes tegid näo, et tahavad niisama tšillida, aga tegelikult paistis kõigi õhetavatelt nägudelt üks ja seesama: kurat, tahaks nikku, raisk. Ja nii see seltskond siis liikus sujuvalt Pärnu lõbumajade suunas. Ja mina koos nendega, kuidagi märkamatult. Tutvusin selle õhtu jooksul päris mitme firmajuhiga, kes kõik samuti Pärnu ööelu nautisid. Täiel rinnal. Aga märkusena peab lisama, et Pärnus on seksiteenuse pakkumine väga algeline ja peaasjalikult venelaste käes. Nii et üks ettevõtjatest tellis järgmiseks päevaks tüdruku kohale Tallinnast. Ja see tuligi, jõudis varahommikuks kohale. Ette ruttavalt peab ütlema, et see ettevõtja seksis selle tüdrukuga oma hotellitoas, ja seksis ka teine ettevõtte juht, aga mul ei läinud enam kõvaks, olin sedavõrd väsinud ja purjus ilmselt ka.

Ettevõtjatega nõnda ööelu elades ja lõbumaju külastades sain oma arust ajakirjanikuna palju targemaks. Sain mitmeid huvitavaid ideid ja vihjeid. Näiteks selle kohta, et Vain ööbib oma naisest eraldi toas koolituste ajal, kuigi nad töötavad samas firmas ja on koolitustel kohal (ma tean küll, miks, hahaa! Aga ei ütle. Arvake ära!), Vain ise räägib, et ta saab nõnda paremini keskenduda. Hommikuks ma enam nendest öö jooksul kogunenud suurepärastest ideedest suurt midagi ei mäletanud. Üks asi jäi küll meelde: ettevõtjatel on mitu panga-arvet, üks siis selline, mida näidatakse ja millest räägitakse kodus naisele, ja teine, millelt võetakse raha, et näiteks lõbumaja teenuse eest maksta. Väga vahva igatahes.

Ja hommikul siis jõudis kohale see Tallinnast tellitud tüdruk. Ning sujuvalt läks öö üle päevaks, ent paraku teisel päeval ma enam koolitusele ei jõudnudki. Vestlus ettevõtete juhtidega tundus mulle lihtsalt sedavõrd palju huvitavam kui Vainu usukoosolekud.

Ja pärast, kui oli ärasõit, sain Äripäeva naiste käest pragada, et julgesin koolitust maha teha. Et selle eest oli kõvasti makstud. Ja kuna olin purjus, siis istus rooli Kadi Heinsalu. Äripäeva maja juures üritasid Äripäeva neiud mind veel kinni hoida, et ma purjuspäi sõitma ei läheks, aga minu džiibi rooli istus üks ettevõtjatest (teine ettevõtja jäi oma Tallinnast tellitud prostituudiga Pärnusse), kes oli samuti meie autosse istunud ja kes oli koos minuga terve tee õlut joonud. Sõitsime siis edasi mingile peole, mis toimus kuskil Kalamaja kandis. See ettevõtja sõitis veel ühele autole kogemata tagant sisse, aga kui see esimese auto juht meie juurde midagi seletama tuli, siis pööras ta ümber, kui meid nägi. Või seda ettevõtjat. Ilmselt siis ajasime tal hirmu veidi nahka. See ettevõtja ütles vist ka, et midagi hullu ju pole, väike põks stange sees.

Ja siis hommikuks vedasin end takso abil koju. Järgmisel päeval tõin oma auto Kalamajast ära.

Ütlen siis ka ära, miks Vain ööbib naisega eraldi tubades: tal on komme hiilida poole öö pealt mõne oma kliendi tuppa. Aga ta ei taha, et naine sellest teada saab, sest tema naisele see komme ei meeldi.