Järjejutt Toomas ja Evelin: 19. peatükk

Toomas vaatas Evelini eemalt. Oli see vast tüdruk! Tal olid kenad päevitunud jalad, nagu noorel tüdrukul. Siis tugevad reied, kenad ümarad puusad. Ilusad, tütarlapselikult kikkis rinnad. Sale kael ja ümar nägu. Ja silmad! Need meeldisid Toomasele kõige rohkem. Kenad kavalad hirvesilmad. Toomas ei osanud ise öelda, miks, aga need silmad erutasid teda kõige rohkem. Kui Evelin talle otsa vaatas, läksid tal põlved nõrgaks.

Toomasel läks Evelini vaadates riist kõvaks. Ja hakkas veidi püksisääres välja ulatuma. Toomasel oli siis alati piinlik. Vahel juhtus see näiteks ametlike vastuvõttude ajal. Kui ta mõnda kena naist nägi. Näiteks viimati käteldes Kätlin Maraniga. Siis lõi väike Toomas nii kiiresti ja nii vinna, et ta pidi suure häbi pärast maa alla vajuma. Ta punastas, seda ka veel. Aga ilmselt keegi ei märganud. Küll oli Toomasel väga piinlik. Ja ta ei saanud sõna suust. Ta ei mäletanud, mis ta oli sellele naisele rääkinud. Igal juhul pärast seda teeb Kätlin talle alati kavalalt silma, kui teda näeb.

Ei, Evelin on ikka parem kui Kätlin. Ja vahest on ka parem, kui oma naisega nii kiiresti kõvaks ei lähe. Sest mis see siis olgu, kui mees kogu aeg kõva vändaga ringi käib. See poleks mingi õige elu. Ja ta ei saaks siis enam oma ametit pidada, seda kindlasti. Peab häbi pärast kuhugi metsa sisse kolima. Aga seda ta ju ometi ei taha. Juba ema ütles Toomasele, et temast saab suur mees. Paitas tema pead ja ütles ühtelugu: „Mazal tov, väike Toomas, mazal tov.“ Või siis, et: „Mazal tov, sinust saab suur mees, mazal tov.“

Väike Toomas vaatas emale õndsa näoga otsa ja ei osanud esiti midagi öelda. Talle tegi selline paitamine nalja. Aga ema tõi talle lugeda raamatuid ja Toomas luges usinalt. Maailma ajaloo ja poliitika kohta. Algul Toomas eriti ei tahtnud lugeda, oleks tahtnud väljas poistega mängida. Luurekat ja peitust. Aga nüüd, hiljem, on Toomas emale selle eest tänulik. Et raamatuid lugema pani.

Lugupidamisest ema vastu püüdis Toomas olla alati hästi tubli. Parim. Ema oli teda õpetanud, et elu on karm ja ellu jäämiseks tuleb võidelda. Ta peab olema alati parim. Poolel teel ei saa seisma jääda. Ainult nii jõuab elus edasi, ainult nii ei tallata sind ennast jalge alla. Ja Toomas tegi nagu ema ütles. Ja ei kahetse. Ja paistis, et ema on temaga rahul.

Toomas helistas emale pea iga päev. Küsis, kuidas tervis ja muidu ka. Ema oli talle kõige tähtsam. Või siis sama tähtis kui lapsed. Ja Evelin tuli järgmisena. Kuigi Evelinile ütles ta, et naine on kõige tähtsam. Aga ta ei saanud Evelinile tõtt rääkida. Sest siis oleks naine ta maha jätnud. Ta teadis seda, sest eelmise naisega juhtus nii. Ta ütles, et ema on ja jääb tema jaoks kõige tähtsamaks. Naine pakkis järgmisel päeval asjad ja kadunud ta oligi.

Toomas oli kindlasti ema poeg. Ja ta võis kirjeldada oma suhet emaga kui „erilist“. Sest ema oli aidanud tal jõuda sinna kus ta praegu oli. Ja emale võlgnes ta tänu oma elu eest. Ja lõppeks, ema oli ta siia maailma sünnitanud. Ema oli teda koolitanud. Tema eest hoolitsenud, kui ta oli haige. Teda kooli ja skaudilaagrisse saatnud. Ema veetis temaga isegi laagris mõned päevad. Vaadanud, et kõik oleks korras, et suuremad poisid talle liiga ei teeks. Emaga mängis ta kodus, emaga käis jalutamas. Ta oli küll kõrvalt vaadanud teisi poisse, kes mõnusalt kilkasid ja üksteist taga ajasid. Ta vahel oleks tahtnud kah minna ja mängida. Aga ema ütles: „Väike Toomas, ole minuga ja hiljem saad aru, miks.“ Ja nüüd sai Toomas aru. Mis oli saanud neist poistest, üks on vanglas, teine mingi prügiauto peal. Kolmas teeb mingit teadust, aga temast pole midagi kuulda. Neljas suri vähki. Ja viies lõpetas elu enesetapuga. Aga tema on jõudnud kaugele. Väga kaugele. Ja seda tänu emale.
„Ema helistas,“ ütles Evelin, kui Toomas maja juurde jõudis.
„Ahah,“ ütles Toomas ja kadus tuppa. Ta helistas emale tagasi ja nad rääkisid pikalt. Ema rääkis talle kõik ära, mis ta sel päeval tegema pidi.
„Kas on selge, pojake?“ küsis ema viimaks.
„Selge, emmu!“
Ja ema pani toru hargile.