Mis võib olla Putini sammude taga?

Väljavõte ajalehest International Herald Tribune.

Putini sammude taga, mis kätkevad endas katseid ajalugu Venemaale mugavamas suunas ümber kirjutada, muu hulgas Stalini rehabiliteerimist, võib olla palju laiem pilt kui Eestis esitatud arvamuste põhjal seni on paistnud. Ja see on POOLA, 38 miljoni elanikuga riik. Maa, mille pärast on Venemaa ja Saksamaa hammast ihunud tuhat aastat. Poola on olnud viimased aastasajad venelaste ja sakslaste poolt tasalülitatud. Ent Poola on ärkamas. Poola ja Eesti saatus ja probleemid on paljuski sarnased.

Poola on vana vendide, veneedide maa, mille järgi on oma nime saanud, vähemalt eestlaste jaoks, venelased. See praegune Poola ala, koos Leedu, Läti, Eesti ja Soome aladega sai ristirüütlite sihtmärgiks 12. sajandi lõpus, pärast lüüasaamisi Jeruusalemmas. Võitlus käis võimu pärast, sest samadele, veel ristimata aladele ihus hammast Venemaa, mis esindas Vana-Rooma järeltulijat, Ida-Roomat, Konstantinoopolit. Sakslased esindasid Lääne-Roomat, Vatikani, mille nad ise 5. sajandil vallutasid ja paavsti endale allutasid. Hiljem legaliseerisid sakslased paavsti võimu kristliku maailma üle pettuse abil, võltsides üht paberit, mis justkui andis kogu võimu paavstile.

Venelased jäid 13-16. sajandini mängust välja, kuna olid mongolite võimu all. Ja sakslased kasutasid seda vilkalt ära. Ristiretked Läänemere piirkonnas tipnesid ulatuslike genotsiididega, preislaste ja liivlaste pea täieliku hävitamisega. Paljuski tegutsesid sakslased mitte usu, vaid oma ahnuse huvides. Ja see maksis lõpuks kurvalt kätte. Ristisõdadele Läänemere piirkonnas tegid lõpu leedukad koos poolakatega, kes olid isesesivalt Lääne-Rooma usu vastu võtnud ja aastal 1410 hävitasid Grünwaldi (Tannenbergi) lahingus suurvürst Vytautase juhtimisel Saksa Teutooni ordu väed. Saksalsed jäid ilma paljudest aladest, kaasa arvatud preislaste maa, mille nad olid mõni aeg tagasi vallutanud. Mõnda aega tegutses ordu edasi veel Eesti ja Läti aladel, ent 16. sajandi keskpaigaks oli ka vana Liivamaa Leedu-Poola alluvuses. Oma hiilgeajal 17. sajandil kuulus Leedu-Poolale lisaks Lätile ja Lõuna-Eestile ka Ukraina, Valgevene ja osaliselt Vene alad. Pärast lüüasaamisi, algul Rootsi vägede, siis Vene kasakate käest kadus Poola-Leedu 1795. aastal üldse maailma kaardilt ja territoorium jagati venelaste ja sakslaste vahel (Austria, Venemaa ja Preisimaa) enam kui 100 aastaks (vahepeal taastas Napoleon Poola riigi 8 aastaks). Poola sai iseseisvaks, nagu Eestigi, alles 1918. aastal, ja kaotas oma iseseisvuse 1939. aastal seoses Molotov-Ribbentropi paktiga, nagu Eestigi. 1939. aastal jagati Poola Hitleri ja Stalini vahel. Pärast II ilmasõda jäi Poola Venemaa mõjusfääri, nagu Eestigi. Ja Poola sai taas iseseisvaks pärast NLiidu kokkuvarisemist. Poola ja Eesti liitusid ELiga 2004. aastal.

Nüüd on Poola hakanud taas oma õiguste eest seisma. Poola on üks tulisemaid kommunistide vastu võitlejaid kaasaja Euroopas, kus on kommunistlikud vaated väga au sees. Paljud Euroopa riigid, nagu Rootsi, on kommunistlikud. Ilmselt seepärast on Poola anti-kommunistlikke vaateid nimetatud Euroopas populistlikeks, neid on naeruvääristatud. Poolat ei pea populistlikuks tõenäoliselt USA, kus kommunistlikke vaateid ei sallita ja kus elab arvestatav poolakate kogukond. USA on pakkunud Poolale raketitõrjekilpi, ent sellele on vastu Venemaa ja üllatus-üllatus, ka Saksamaa. Nagu kirjutab ajaleht IHT, surub Poola Solidaarsuse-liikumise taustaga välisminister Anna Fotyga nüüd aktiivselt Poola õigusi tagant. Nagu märgib Fotyga, on Poola suhted oma ajalooliste vaenlaste, Vene- ja Saksamaaga tervanenud, kuna Venemaa kasutab relvana oma naftat ja gaasi ning Saksamaa on asunud välja nõudma Poolasse sõja ajal viidud vara. Suhted Moskva ja Berliini vahel on tihenemas ja Varssav peab selles olukorras kaitsma oma õigusi, leiab Fotyga.

Ja nagu tuleb välja IHT artiklist, siis mitte ainult Venemaa ei püüa ajalugu ümber kirjutada. Seda teeb ka Saksamaa, mis Stalini ja Hitleri võimuloleku ajal tegi katse koos Venemaaga maailma jagada. Nimelt on hakanud Saksamaa konservatiivne parlamendiliige Erika Steinbach nõudma välja Poolasse sõja ajal viidud sakslaste vara. Või selle vara eest kompensatsiooni. Väidetega, et ka sakslased olid sõjas ohvrid.

Saksamaa ja Venemaa plaanivad rajada gaasijuhtme Läänemerre nii, et see Poolani ei ulatu. Sama lugu on Eestiga, mis annab gaasijuhtme jaoks kasutada oma territooriumi, aga ei saa miskit vastu.

Arvata võib, et ka Venemaa on Poola ees hirmul. Et kommunismi taaga uuristamise varjus hakatakse enam uurima II maailmasõja tekkepõhjusi. Kus mängis otsustavat rolli lisaks Hitlerile ka Stalin. Poola on juba välja toonud asjaolu, et ilma Saksa okupatsioonita oleks riigi rahvaarv suurem ja seetõttu peaks Poolal olema tulevases ELis suurem sõnaõigus (huvitav, miks Eesti pole sarnase seisukohaga välja tulnud, sest MRP pakt hävitas ka poole eesti rahvast). Taustaks, tuleviku ELis on kavas jõupositsioonid ümber mängida nii, et riikidel, millel on suurem rahvaarv, on suurem sõnaõigus. Seni oli riikidel võrdne sõnaõigus.

Poolal on õigus nõuda kahjutasu nii Venemaalt kui Saksamaalt. Kas mitte seal pole peidus võti, miks venelastel on kiire Stalini rehabiliteerimisega? Ja miks sakslased tahavad end teha sõjas ohvriks. MRP pakt tegi korvamatut kahju Poolale, Eestile, Lätile, Leedule ja Soomele. Neid kahjusid pole veel keegi kunagi välja maksnud, kuigi Saksamaa tasus pärast II maailmasõda ülejäänud maailmale kuhjaga. Näiteks Venemaale viidi reparatsiooni (sõjakahjude korvamise) korras Saksamaalt terved tehased. Soome tehti pärast sõda samuti lolliks ja nõuti Venemaale annetuste andmist, näiteks ehitasid soomlased reparatsiooni korras Tallinna barakke.

II maailmasõda pole veel kaugeltki lõppenud.