Miks ma peaksin hakkama pronkssõdurit armastama?

Väljavõte Ekspressi artiklist.

Wannabe-meediateoreetik Indrek Ibrus kutsub viimases Eesti Ekspressis kõiki üles hakkama pronkssõdureid armastama. Stiilis, et 19. sajandini olid kõik sõbrad ja ainus vaenlane oli türann, ja nüüd, kus türannid on troonilt kõrvaldatud, saame kõik mõnusalt sõbrad olla. Et see on võti intergratsiooni- ja muude probleemide lahendamisel.

Ilus loosung, kahtlemata, ja ülim eesmärk on kindlasti luua riik nimega The United States of the World. Kus siis neegrid saaksid tulla Aafrikast elama Euroopasse, kus on inimsõbralikum kliima ja saab omale igasugu vidinaid osta, sest on ju levinud arusaamade kohaselt õnnelikumad need, kellel on rohkem asju. Ja seda just teistega võrreldes. (Ma arvan, et see vidina-kultus on tuhandeid, et mitte öelda miljoneid aastaid vana. Kuskilt sellest ajast, kui latimeeria-taolised elukad maale kolisid ja said hakata asju varuma. Vees ei saa asju kuhjata, sest need ujuvad minema.)

Aga oma olemuselt on Ibruse tekst eksitav ja naivistlik. Kui Ibrus viitsiks vähegi vanu allikaid lugeda, näiteks 13. sajandil kirja pandud Taani ajaloolase Saxo kirjutust (mis oma asjalikkuse poolest eristub mütoloogilis-fanaatilistest Läti Hendriku ja Liivimaa vanemast riimkroonikast), siis veenduks ta ise, et kogukondade eristumine rahvuste pinnal on väga vana asi. See, mis 19. sajandil pärast USA iseseisvumist ja kodusõda ning Prantsuse revolutsiooni tekkis, oli sulnis rahvusromantiline suundumus, mis kaotas orjuse ja võimaldas paljudel väikerahvastel taas enesemääramist taotleda. Kogukondade vaheline eristusjoon rahvuse baasil on vähemalt 1000 aastat vana, kindlasti rohkemgi. Ja see on püsinud muutumatuna tänapäevani, väidan mina.

Näiteks Saksamaa on kahetsenud II maailmasõda ja Hitleri tegevust, seda avalikult. Ja kõigil on mulje, et kõik sakslased kahetsevad pattu. Ent kui sakslasega nelja silma all õlleklaasi taga juttu ajada, siis hakkab ta rääkima, et tegelikult oli Hitler kõva mees ja läks sitasti, et sõda kaotati. Ja et ameeriklased on sead.

Sama lugu on inglastega, kes räägivad avalikkuses, kuiväga nad prantslasi ja sakslasi armastavad, aga õlleklaasi taga tunnevad heameelt, et saavad ELi abil vanu vaenlasi kontrollida. Ja et EL ongi selleks ellu kutsutud, et hoida sakslased ja prantslased vaos, kuna nendevaheline tülinorimine on Euroopat kõvasti laastanud.

Soomlastel on sadu aastaid vana ütlemine venelaste kohta:"Ryssä on ryssä, vaikka voissa paistaisi" (venelane jääb venelaseks, prae teist või või sees). Ja see on samuti tuhande aastane tarkus. Kuigi soomlased on avalikkuses suured venelaste sõbrad.

Venelased räägivad õlleklaasi taga, et ameeriklased on sead, aga avalikkuse ees käib Putin koos Bushiga kalal.

Ma ei poolda Ibruse ettepanekut jätkata silmakirjatsemise poliitikat. Vanad, mädanema läinud haavad tuleb lahti rebida ja ära ravida. Naiivne on haavu lappida üha uute ja uute sidemetega, eriti pikemas perspektiivis. Mitte eesti rahvas ei pea oma pronkssõdureid armastama hakkama, silmakirjalikult, vaid tuleb selgeks rääkida kõik hirmud, mis on eestlastel seoses ristiusustamise, sakslaste ja venelastega. Tuleb rääkida, miks need hirmud on tekkinud. Ja endastmõistetavalt peavad sakslased ja venelased eestlaste ees vabandama. Ning kahju korvama, kasvõi sümboolselt.

Mis baltisakslastesse puutub, siis näitab nende tegelikku loomust mitte isegi see, et nad "kauplesid" venelastelt eesti rahva orjastamiseks 200 aastat lisaks, vaid et nad eesti rahva jaoks raskel tunnil, 1939. aastal jalga lasid. Et ühineda emakese-Saksamaaga. Ja mis oli nende plaan: et mõne aasta pärast, pärast sakslaste planeeritud võidukat maailmasõda, taas peremeestena naasta. Et väevõimuga tagasi võtta see, mille nad eesti rahvale olid juba ära müünud. Tõelised sõbrad, eks?! Ja eesti rahval oleks jäänud õnn tööd teha, plaanide järgi siis küll mõisavalitsejatena Venemaal, kuna vene rahvast pidi sakslaste plaani järgi saama orjarahvas, nii nagu juudid pidi üldse hävitatama. Mina Ibruse asemel mõtleks enne pikalt, kui hakkaks baltisakslasi takka kiitma. Ok, nad tegid mõningat teadust. Aga mina küsin: kes ei teeks teadust, kui tema eest ehitatakse valmis majad, kus tal on pidevalt kaetud toidulauad ja kus teenijad kõik tööd ette-taha ära teevad?

Olukorras, kus sakslased on asunud natsirežiimi rehabiliteerima (kõlavad üleskutsed kuulutada ka Saksamaa II ilmasõja ohvriks) ja venelased teevad sama stalinismiga, on väga ohtlik, kui eestlased asuvad ühepoolselt pronkssõdureid armastama. Siis võib juhtuda sama, mis teiste ühepoolselt heausksetega ajaloost: liivlaste juht Kaupoga, nelja Eesti kuningaga Paides või Pätsuga: nad lüüakse lihtsalt maha.

Kui Ibrus teeb ettepaneku lööjale teine põsk ette keerata, siis ajaloos on edu saavutanud need, kes seda pole teinud (kuigi kirik soovitab seda just teha, teine põsk ette keerata). Tugevad on need, kes on jäänud endale kindlaks, oma tõekspidamistele. End kaitsnud, kasvõi vere hinnaga. Enne kui ei eksisteeri üht riiki nimega The United States of the World, ei ole elu maailmas sulepadi, millele võib alati muretult maanduda. Loota ei saa ka maailma isehakanud "politseinikule" USAle, sest ühel hetkel võib see politseinik keelduda olemast politseinik ja siis vaatab igaüks jälle ise, kuidas saab.

Sellised lood, siinpool sood.