Nõustun täielikult Indrek Schwede arvamusega 29. augusti Postimehes, et Vabadusrist on vabaduse sümbol ning ilma selleta ei kujuta ka mina Harjumäele püstitavat vabadussammast ette. Kunstiringkondade pahameel tuleb ilmselt sellest, et võidutöös pole pretensioonikalt kunstipärane, tegu on tavalise ristiga posti otsas. Kuid ega vabaduses polegi midagi keerulist. Vabadus on või ei ole. Ning seepärast peaks ka vabadussammas olema nii lihtne ja arusaadav kui võimalik. Ning ajatu. Ajatumat sümbolit kui Vabadusrist oleks raske välja mõelda.
Aga veel ühele asjale tahtsin ma tähelepanu juhtida. Nimelt ei ole meil sugugi olnud vaid üht vabadussõda. Meil on olnud Esimene Vabadussõda, mis tõi Eesti esimese iseseisvuse, mis lõppes koos Konstantin Pätsi diktatuuri kehtestamisega, ning Teine Vabadussõda, mis sai alguse aastal 1944, kui osa rahvast siiski haaras relvad ning astus lähenevale Punaarmeele vastu. Teine Vabadussõda oleks pidanud algama juba aastal 1940, kuna rahvas tahtis venelasele vastu astuda, mitte vägesid sisse lasta (ka Inno vanaisa Eduard Tähisma, Omakaitse mees läks relvaga piirile vastu, et kui antakse käsk, siis lahingusse), kuid äpust presidendi Konstantin Pätsi argus sai siis takistuseks. Rahvalt korjati lihtsalt relvad käest. Kostja Päts oli äpu, saamatu president, Eesti rahva häbiplekk. Kui sakslased läheneva Punaarmee hirmus 1944ndal aastal taganema hakkasid, ei tervitanud eesti rahvas venelast sugugi kui vabastajat. Tollal 17-18-aastased poisid, nüüd üle 80-aastased vanahärrad, kes tähistavad septembris Keilas ning mujal septembrilõpulahingute aastapäevi, astusid vabatahtlikuna sõjaväkke, et minna venelasele vastu. Nemad on meie Teise Vabadussõja kangelased. Teine Vabadussõda ei olnud küll edukas, kuid oli oluline, kuna näitas, et eestlased ei alistunud vastupanuta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar