Viimasel ajal on lehtede veergudel koletul kombel lärmi löödud uue perekonnaseaduse ümber. Justiitsminister Rein Lang on seda kaitsnud ning meie konservatiivsuse lipulaev Postimees ning tiba vähem konservatiivsem Päevaleht pommitanud. Ikka stiilis, et Eestis juba liigagi palju lahutusi ning nüüd saab neid veel rohkem olema, kuna kui ei ole ühisvara, siis pered pole enam ühtsed ja karjume kõik kooris appi. Tänases Postimehes teeb sel teemal suu lahti isegi Kalle Muuli, kes mulle seni küll arukas ajakirjanik paistnud. Temagi muretseb, et uus seadus ei tugevda perekonda ning vähendab turvatunnet.
Aga kas me peakski tugevdama hapraid kooselusid, mis on seesmiselt nii nõrgad, et üks pool pelgab, et teine võib ta ükspäev maha jätta? Miks see naine, kes kardab, et talle lahutuse puhul tühjad pihud jäävad, üldse oma mehega koos on? Kui kooselus polda 100 % (ja ma tõesti mõtlen 100 %) kindel, et "surm meid lahutab", siis pole mõtet koos olla. Eestis on liiga vähe lahutusi, kui me muretseme lahutuste pärast juba ette. Küllap kõnelebki see mure vara pärast meie enda varjatud, ägedasti alla surutud hirmust võimaliku lahutuse ning sellega kaasneva varade, rahade jagamise ees. Seega sisimas me teame, et oma kaasadega ei sobi, et teisele ei saa loota. Aga püsime ikka koos. Miks?
Rein Lang näitas eesti rahvale lihtsalt peeglit. Et kui uus seadus teis muret tekitab, siis on vist midagi lahti nende muretsejatega. Jajaa, nende muretsejate abieludega. Sest kui on armastus, siis ei tohiks raha ju olla oluline???
Uus seadus on väga hea, kuna sellisel juhul võib loota, et abielluvad paarid, kellele tõesti pole teise rahadele käppade taha saamine oluline, ning need, kes teise rahasid himustavad, lahutavad nüüd, praegu, kohe. Enne, kui pole hilja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar