Kuidas Tartu linn müraga võitleb (nagu Don Quijote veskitega)

Ei tahtnud varem sellest kirjutada, kuna õilis on olla kannatlik. Aga nüüd aitab, tõepoolest. Saatsime septembri alul linnapea Urmas Kruusele kirja, kus palusime abi Võru 50, 52 tööstushoonest tuleva taluvuse piire ületava müra ohjamisel. Urmas Kruuse vastas, et asjaga tegeleb Tervisekaitse. Olgu, siis Tervisekaitse, mõtlesin mina lootusrikkalt ning olin üllatunud, kui pärast linnavalitsusse kirja saatmist müra mõneks ajaks vaibus. Küllap on tööstushoone omanikul linnavalitsuses tutvaid, kes tal siis mõni aeg vaiki olla käskisid. Igatahes nädala pärast algas truu kreissaega saagimine uuesti.

Aga ega Tervisekaitsetki kaua tulnud oodata. Tuli üks noor tore tütarlaps, kes lubas tehaseomanikuga ühendust võtta, saed üle vaadata, müra ära mõõta ning mõõtmistulemustest teada anda. Olin väga rõõmus ning pärast tema tehaseskäiku müra ka nädalakeseks vaibus. Ametnik lubas, et minuga võtab ka ühendust müraspetsialist, kes teostab lõplikud mõõtmised.

Täna alustati saagimist uue hooga ning ükski spetsialist minuga ühendust võtnud ei ole. Vaikus.

Tahaks seepeale küsida, et kui (Laine Jänese ajal vägagi edukas) linnavalitsus eesotsas linnapea Urmas Kruusega ei saa sellise väikese probleemi nagu elukeskkonda halvava müra ohjamisega hakkama, siis millega nad üldse hakkama saavad? Siiani on see lugu küll meenutanud pigem kuulsa rüütli Don Quijote´i võitlust tuuleveskitega.

Probleem on tegelikult tõsine. Karlovas, kus seesugune tehasemüra on pea igapäevane, elavad paljud lastega pered ning vanurid, keda müra iseäranis ohustab.

Tekib küsimus, kas Reformierakonnale läheb inimestele terve elukeskkonna tagamine korda või mitte.