Evelin mõnules pikalt vannis. Talle meeldis oma keha seebiga kokku teha ja seda hõõruda. See tundus ülimalt erootiline. Seep tegi keha libedaks ja naine kujutas ette, kuidas teine keha end samamoodi tema vastu hõõrub. Ja vahet pole, kas naine või mees. Mitmed Evelini viimase aja seksfantaasiad olid seotud naistega. Näiteks meeldis talle mõelda, kuidas ta on naise kaisus. Sellise veidi tüsedama naise kaisus, kus ta saab kehakumeruste vahel maona vingerdada.
Taas helises telefon. See oli eemal, kapikese peal, nii et Evelin pidi oma keha pikalt vannist välja upitama, et aparaat kätte saada. Ent ta vanni jäänud jalg vääratas ja naine prantsatas põrandale.
„Ai,“ karjatas ja katsus haiget saanud puusa, mis tegi hirmsat valu, „kuradi raisk,“ karjus ta, nii et vannitoa seinad kajasid.
Lõpuks sai Evelin kätte telefoni, mis närviliselt helises. „Mis on?“ karjus ta torusse.
„See olen, mina, kallis. Kuidas sul seal läheb?“
„Ai,“ hüüatas naine, kui proovis püsti tõusta, „ma vist väänasin jala välja.“
„Misasja sa seal siis teed?“
„Vannis käisin.“
„Ja väänasid vannis jala?“
„Ei, ma tahtsin telefoni võtta. Sa helistasid.“
„Oh sind õnnetukest.“
„Tule juba rutem koju. Mul on siin nii igav.“
„Ma ütlesin, et mul on tegemist. Ma ei saa sellest praegu rääkida. See pole telefonijutt.“
„Misasi sul seal on siis?“
„Ah on üks asi, väga pakiline.“
„Ma nii lootsin, et sa saad tulla. Ma nii lootsin,“ tegi Evelin nuuksuvat häält.
„Kallis, ma järgmine kord olen kindlasti kohal. Ma luban.“
„Ah, sind ei saa kunagi uskuda. Sa juba korra lubasid.“
„Ei, seda ma pole lubanud.“
„Ah, mis me vaidleme,“ pahvatas naine, „mis sul seal praegu on, mingi paus või, et sa niimoodi helistad.“
„On jah, poisid siin tahtsid suitsu teha.“
„Ja sina ei tee?“
„Ei, kallis, ma ju lubasin sulle. Ma olen siin koridoris. Kõik teised on väljas.“
„Oh sind küll, nüüd pead seal üksi norutama.“
„Pole midagi, saan hakkama,“ ütles Toomas ja suundus välisukse poole, ning sikutas teise käega sigaretti pakist välja, „kuule, ma pean nüüd lõpetama, mul algab uuesti nõupidamine.“
„Musi.“
„Musi, kalli.“
Evelin pani telefoni ära. Ta katsus oma haiget puusa. See läks paiste ja punaseks. Raisk, mõtles ta, see vee puudus. Homme ei tule rullimisest midagi välja. Naine läks lombates tagasi vanni juurde ja lasi vee minema. Siis naasis ta magamistuppa ning heitis voodisse pikali. Ta luges veidi oma lemmikraamatut printsess Diana elust ning uinus peagi.
Nagu Evelin oli arvanud, ei tulnud tal järgmisel päeval uisutamisest midagi välja. Ta istus autos ja tegi suuga massaaži Jürnase liikmele, mis oli mitu päeva seda oodanud. Lõpuks purskus Evelini nägu valkjat vedelikku täis ja ta pühkis selle pabertaskurätikuga ära.
„Tee rutem, laps tuleb,“ ütles mees.
„Juba?“ küsis naine, „kas võistlus juba läbi?“
„Oi, kui tubli sa olid, näita diplomit emmele,“ ütles Evelin, kui laps oli autosse istunud. Evelin vaatas aknast välja, sadas jätkuvalt peent tihedat vihma. Siis katsus ta oma puusa ja ütles Jürnale: „Sõidame!“
Jürnas pani masinale hääled sisse ja auto võttis kummide vilinal paigast, suunaga Tõrva poole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar