kolmapäev, 26. september 2007

Kuidas Postimees surmakuulutust tsenseeris


Tänases Postimehes avaldatud nuditud surmakuulutus.

Eile sai Irja šoki seoses Postimehega, kui andis Tartus Gildi tänaval sisse kodus valmis kirjutatud surmakuulutuse. Laua taga istunud kahest tigeda näoga tädist üks, nimega Lea Teder ütles kohe, et sellist teksti ei saa kohe mitte avaldada. Tekst ise oli selline:

Meie armas isa
GEORG VAHER
(22.04.1927-21.09.2007)
annab teada, et otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut. Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume.

Tema lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine reedel, 28.09.2007.a. kell 13 Tartu Krematooriumis Jaama tn. 122.
----------

Tädi hakkas rääkima, et surnu ei saa enam midagi teada anda ja nii edasi. Irja ärritus seepeale, nii et pisarad tulid silma. Ja ta seletas, et tõesti, selline oleks olnud isa soov. Aga tädit ei huvitanud see, mis Irja rääkis, tema ajas edasi oma joru, et ei kõlba. Nagu vana köster. Kuigi Irja oli isaga sedavõrd lähedane, nad tõesti rääkisid päevas telefoni teel kolm korda, seda minimaalselt, vahel ka 10 korda, ning vahetasid päeva jooksul mitu korda sms-e. Nagu noored armunud, ma vahel naljatasin. Nii et Irja oli teadlik kõigist oma isa välja öeldud või ütlemata soovidest. Ta muretses isa pärast, enamasti liigagi. Ning kindlasti oli Irja see, kes kinkis oma isale vähemalt 4 täiendavat eluaastat, kui infarkti tagajärjel juba kliinilises surmas isakesele südamemassaaži ja kunstlikku hingamist tegi ning teda pärast põetas. Ma ütlen ausalt, ma pole näinud varem ühtegi sellist tütart, kes oleks oma isa sedavõrd hoidnud kui Irja. Ma polnud tõtt-öelda kuulnudki, et midagi sellist võib üldse olla. Sest on üpris tavaline, et lapsed ei taha oma vanematest midagi kuulda. Või kui, siis seda, kui palju nad pärandust saavad. Aga Irja hoolis nii, et oli tõtt-öelda valmis ise isa eest surema. Kuna isa oli tõesti nii hea inimene. Ent isake oli juba sedavõrd vana, et tema tervis lihtsalt ei kestnud enam. Ja ega isake ei mallanud ka kuulda oma tütre manitsusi, talle meeldis olla pidevalt tegus, ringi rahmeldada, nagu oli teda õpetanud ema, et käed rüpes istuda ei tohi.

Kui Irja niiviisi nuttis, helistas Postimehe tädi kuhugi telefoniga ja rääkis kellegagi ning ütles siis taas, et jah, midagi sellist avaldada ei saa. Et Postimees on hästi konservatiivne leht ja seal on karmid reeglid, mis sõnumeid tohib surmakuulutustes edastada ja mis mitte. Irja siis ütles, et tahab rääkida selle inimesega, kellega tädi oli telefoni teel rääkinud. Ma arvasin, et see, kellega tädi rääkis oli Kadastik (kes kõlbaks oma olemuse poolest ja vaadetelt hästi peapiiskopiks), aga ei, hoopis keeletoimetaja. Ja kui Irja ütles, et tahab räkida selle keeletoimetajaga, siis ütles Postimehe tädi, et ei saa, kuna Irjat toimetuse ruumidesse ei lasta. Ka selline on kord. Siis palus Irja, et kas ei saaks seda keeletoimetajat välja kutsuda ning Postimehe tädi helistas siis veelkord keeletoimetajale, kes siis tuli lõpuks välja. Oli selline tore tumedapäine naisterahvas, kes siis tõstis tsiuh-tsäuh mõned lõigud ringi, tegi isa sõnadest moto ja oligi kuulutus paigas, mis ka Irjale sobis. Ja tegelikult said kõik sõnad sisse, mis vaja. Ehk siis selline tekst:

Mahajäänutel mitte kurvastada, elu on ilus ja küll me kunagi kohtume...

Teatame, et meie armas isa
GEORG VAHER
(22.IV.1927-21.IX.2007)

otsustas lahkuda siit elust ning alustada uut.
Lapsed Toini, Eino, Vello, Irja ja Inno.
Ärasaatmine 28. skp kell 13 Tartu krematooriumis Jaama 122.
----------

Maksime siis ära 1500 krooni selle kuulutuse eest, andsime mälupulga peal ka pildi juurde ja tulime tulema. Ning naersime, et on alles ajaleht see Postimees, mis avaldab surmakuulutusi, kus piltide peal oleks justnagu koolnud, aga kui keegi tahab vähegi lõbusamat kuulutust panna, siis seda ei tohi. Käib üks tohutu laibakultus. Olukorras, kus elavatel inimestel süüakse kasvõi hing seest, muutuvad kõik justkui väga kalliks pärast surma. Tekkis mõte, kui arutasime, miks see Lea Teder oli nii tige olnud. Et ise ta oma vanemate eest ei hoolitsenud ja kui vanemad ära surid, siis avaldas südantlõhestava kuulutuse. Ja nüüd on kade Irja peale, kelle isa suri õnnelikuna, oma aias õunapuu all.

Mõtlesime ka veel seda, et keegi ei küsinud, kas me üldse oleme "kadunukese" sugulased. Ja kuulutusse pani Irja, et lapsed Toini ja Inno, kuigi Toini oli isale naine ja Inno on väimees. Seda samuti ei kontrollitud. Oleks võinud mida iganes panna, et suri Toomas Hendrik Ilves. Kui oleks teinud sellise kuulutuse NAGU PEAB. Naljatasin, et panen Postimehhe kuulutuse koos Mart Kadastiku mobiilinumbriga: Müün küttepuid, 150 kr ruum, Mart. Et sellise kuulutuse võib panna.

Ja üha enam tundub, et kapitalil on rahvus, ükskõik mida muud teoreetikud ka ei väidaks, eriti, mis puudutab ajakirjandust. Ja kui väliskapital tõepoolest ei sekku lehe sisu pisiasjadesse, siis laiemalt ideoloogiliselt mõjutab kapital lehe sisu suurel määral.

Näiteks on Norra väga konservatiivne ja kristlik maa (rahvakeeli öelduna: korralik), seal on kirik senimaani osa riigivalitsusest ja ma ei imesta, kui Postimehe ema Schibsted ASA on veel konservatiivsem kui Norra riik, nii et võib sekkuda sõnavabadusse Eestis, millal tahab, kus siis Postimees võttis mult algul vastu artikli ja siis tegi mind selle artikli pärast maatasa ning süüdistas, et kuidas ma üldse julgesin midagi sellist arvata nagu ma arvasin. Ma usun, et Norras oleks mind tuleriidal põletatud, sest sinna pole renessanss kunagi jõudnud ja inimesed usuvad, et pilvepiiril elab habemik mehike ning maailm loodi 6 päevaga. Vähemalt nii tundub.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ma ei saa aru, miks surmakuulutus maksab 1500 krooni? for fuckin' what?

Anonüümne ütles ...

On küll väga tobe ja totter kui keegi võtab omale õiguse tsentseerida su kuulutuse teksti kui see pole ei ropp ega vägivallale üles kutsuv ega kahjusta kuidagi kolmandate isikute õigusi ja huve. Sisuliselt ei tohiks sellist õigust olla ühelgi meediaväljaande töötajal, sest kes on otsustaja selle üle, mis sobib ja on kohane ja mis mitte? Kas see töötaja on enda arvates Jumal või? Selle loo lõppeks võib küll nentida, et too surmakuulutus sai lõpuks ikkagi vist selline nagu tellija soovis.