Pildil vasakult: Otto Peetso (romaanis Ats) ja Georg Vaher (Jüri) Tartus 1948. aastal, vahetult enne Georgi vahistamist seoses ühe metsavenna abistamisega. Georg oli Vorkutas vangis kuni 1956. aastani.
-------
Suvine päike saatis oma tulise hinguse üle linna, mille haaras embusesse nagu hiiglaslik terasesulatusahi, ja soovides ühetaoliseks liita kõik värvitoonid, pleekis nad kahvatuks ja kattis tolmukorraga. Mitte ainsatki värskendavat tuulepuhangut, ainult möödakihutav auto keerutas üles paksu hingematva tolmupilve, mis hajus aeglaselt ja nagu vastutahtmist.
Ühel vähekäidaval tänaval ruttas üksik noormees, kuuehõlmad eest valla. Aegajalt tõstis ta taskurätiku laubale, pühkides sealt higi.
“Jüri! Tere!” kuulis ta järsku end hüütavat. Peatudes nägi ta üle tänava sammuvat päikesest pruuniks põlenud laiaõlgset noormeest.
“Tere, Ats!” hüüdis ta üllatudes, “Sina ikka veel linnas! Mõtlesin, et sa juba ammu Leida juures maal oled.”
“Tülli läksime,” oli lühike vastus.
“Teil juhtub neid tülisid ka igal sammul. Hästi, seda kohtamist peab tähistama ja tänaval hulkudes tahab see neetud päike lihtsalt hinge seest võtta. Lähme “Koopasse”, seal on arvatavasti kõige jahedam.”
Noormehed pöördusid kitsasse põiktänavasse ja jõudnud trepi juurde, mis viis alla keldriruumi, kadusid sisse avatud uksest.
Ruum oli peaaegu tühi, ainult siin-seal istusid üksikud paarikesed. Sõbrad valisid eraldatud laua ja võtsid istet. Peagi ruttas nende juurde ettekandja, klõbistades oma kõrgekontsaliste kingadega mööda parkettpõrandat, ja jäi ootavalt seisatama.
“Kuus õlut,” lausus Jüri, vaatles veel korra hindavalt kaugeneva näitsiku siidsukis sääri ja pöördus siis oma sõbra poole.
“Millal saabusid?” küsis Ats.
“Täna hommikul, laevaga.”
“Ja kuidas möödusid su praktikapäevad?”
“Suurepäraselt,” vastas Jüri rõhuga ja vaatas naeratades oma sõbra poole.
“No kui suurepäraselt, siis oli sul kindlasti mõni huvitav seiklus Järvselja näitsikutega. Oh sind, sa parandamatu seelikukütt! Jutusta!”
“Seiklus ju pisike oli,” venitas Jüri, “kuigi mitte eriti huvitav. Hea veel, et sealt terve nahaga minema pääsesin. Rasina mehed on ju kohutavalt armukadedad. Sa peaksid sinna sõitma ja pidama neile loengu, et tänapäeval on kõik ühiskonna omandis, nagu sa alati mulle toonitad.”
“Nahatäis oleks sulle kindlasti ära kulunud, kuid ära rutta ette! Räägi järgemööda!”
“Olgu,” nõustus Jüri ja vajus hetkeks mõttesse. Ta pikad blondid juuksed andsid teatava kontrasti mustadele sarvraamis prillidele, mis aegajalt libisesid allapoole. Jüril oli harjumuseks neid iseloomuliku käeliigutusega kergitada. Nüüd võttis ta nad eest, tõstis vastu valgust, tõmbas rätiku taskust ja asus neid hoolikalt puhastama.
“Järvselja jahiloss;” algas ta, “niipalju olin tast kuulnud vanema kursuse metsameestelt, et teatava kärsitusega ootasin, millal sinna saabume. Ja pean lisama, et praktikapäevad jahilossis jäävad püsima iga metsamehe mälestusse kui kõige kaunimad ja huvitavamad tudengipäevadest. Ega siis asjatult me hümngi alga sõnadega: Sääl uhkes Jahilossis…”
“Pea kinni,” katkestas oma sõbra kõnevoolu Ats, “sa lubasid ju rääkida oma seiklustest Järvselja tüdrukutega, kuid nüüd laulad kiitust oma jahilossile!”
“Ära siis nii kannatamatu ole. Igal jutul peab ju olema oma sissejuhatus. Olgu, teen siis lühemalt,” vastas Jüri. Ta oli lõpule jõudnud oma prillide puhastamisega ja asetas nad uuesti ninale. Siis täitis ta klaasid, mille ettekandja äsja lauale oli asetanud, jõi oma klaasi tühjaks ja pühkinud käeseljaga üle suu, jätkas jutustust.
“Meil oli geodeesia praktikum. Tegime alul mõningaid harjutusi nivelliiride, bussolite ja teiste riistapuudega ning siis jagati meid viieliikmelisteks gruppideks. Iga grupp sai ülesandeks plaanistada mingi maatükk Järvselja ümbruses. Meile sattus jahilossist umbes kolm kilomeetrit eemal asetsev Põrkna küla…”
“Tähendab, et see plika oli siis Põrknalt!” katkestas teda jällegi Ats.
“Oota! Kõik tuleb omal ajal. Olime töötanud juba mõned head tunnid, kui mu juurde tuli Raimund ja tegi ettepaneku kombineerida kusagilt talust piima…”
“Missugune Raimund?” küsis Ats.
Jüri ohkas.
“Juba jälle häda! Tahan jutustada nüüd ilma igasuguste kommentaarideta, et mitte asjatult viita su kallist aega. Raimund on mu kursusekaaslane ja hea sõber. Sa peaks ju teda tundma. Niisuguse pika ja terava ninaga. Igati tore kambajõmm.
Kuna mul endalgi oli keskkoht hele, siis nõustusin ja me läksime esimese ettejuhtuva talu juurde. Mitte just eriti suur, kuid korralik oli see talu ning ümbritsetud aiaga. Vaevalt saime aga avada õuevärava, kui meile hüppas lõrisedes vastu suur ja karvane koer. Raimund, kes sammus ees, sööstis kiiresti tagasi, seejuures mind jalust peaaegu maha pühkides, virutas värava kinni ja avaldas mulle arvamist, et ta pükste tervisele olevat kasulikum, kui me lõunatame täna ilma piimata.
Kuid perenaine oli ilmunud juba elumaja lävele ja keelanud koera, hüüdis meile, et läheneksime julgelt, ega ta hammustavat. Koer oligi maha istunud, kui kuulis perenaise häält ja vaatas saba liputades meile oma tarkade silmadega otsa.
Avasime uuesti värava ja Raimund, ise salaja koera poole piiludes, avaldas perenaisele oma soovi, mida too lahkelt täita lubas.
Ulatanud meile ääreni täidetud piimanõu, küsis ta, kust me pärit oleme, ja kuulanud ära meie vastuse, rääkis:
“Te tulge ikka siis, kui mu tütar ka kodus on.”
“Aga kus siis tütar praegu on, perenaine?” küsis Raimund.
“Tööl,” vastati ja uhkusevarjundiga hääles lisandati:
“Metskonna kantseleis töötab teine.”
Raimund sattus perenaisega elavasse jutuhoogu, kus see kiitis oma tütart taevani ja ma peaaegu poolvägisi tirisin oma sõbra sealt tulema, sest muidu oleks ta seal õhtuni, kuni tütre tulekuni passinud, et siis oma silmaga veenduda ta kõrgetes väärtustes.
Õhtul magama heites hakkas Raimund mulle rääkima, et järgmisel päeval olla Rasinal pidu ja tegi ettepaneku sinna minnes talust läbi käia ning tütarlapsega koos peole minna. Minul polnud selleks mingit tahtmist, sest leidsin, et palju kasulikum on valida peol olles endale ise meeldiv näitsik, kuid Raimundi pealekäimisel nõustusin ta kavaga…”
Jätkub homme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar