Nii nagu tublid piiblikooli õpilased, teavad kõik juhtivad Eesti poliitika-ideoloogid, et meid peab palju olema. Loomulikult, ilus loosung, justkui peakski nii olema. Maa tuleb täita lastega. Sest nii on olnud. Alati.
Aga võib ka küsida, et miks? Tõsi, aasta emadeks ja isadeks valitakse paljulapselisi, kes siis kurdavad, kui raske neil on. Selliseid masspaljunejaid eeskujuks tuues justkui propageeritakse nässerdamist. Stiilis, et tehke palju lapsi ja siis kurtke hästi palju. Aga ma ei saa aru, mis selles ilusat on, kui täidetakse maa lastega ja siis ei osata nende lastega midagi peale hakata. Ei suudeta neid harida, nende eest piisavalt hoolitseda. Ja nii need lapsed lihtsalt hukkuvad sama massiliselt kui neid on toodetud.
Teiselt poolt pajatatakse õnnest ja elu kvaliteedist, pensionipäevadest Nizzas. Aetakse kaht täiesti vastandlikku poliitikat. Sest paraku ei käi masspaljunemine ja õnn käsikäes. Parandagu mind, kes suudab.
Ja seoses tehnoloogia arenguga pole vaja enam massiliselt paljuneda. Laste asemel koristavad peagi tube, pesevad nõusid ja viivad prügikasti välja masinad. Varsti pole vaja enam töölgi käia, sest töid teevad masinad. Inimese elu peaks olema võimalikult kvaliteetne. Õnn ei seisne masspaljunemises, vaid mitmekülgsuses, oma võimete kasutamises, eneseteostuses. Paljumenine pole mingi eneseteostus. Või kui on, siis peaks eneseteostus olema ka söömine, kusemine ja sittumine. Või siis hingamine. Eneseteostus, vähemalt inimese jaoks, peaks olema oma aju, looduse ime, kasutamine. Mõtlemine. Kaunid kunstid.
Ja lõppeks, kust võetakse, et inimesi peab maamunal elama n miljardit. Minul poleks midagi selle vastu, kui maakeral elaks kokku 10 000 inimest. Või ainult 2. Oleks mõnus. Turvaline. Puhas. Oleksin õnnelikum. Raudselt.
Ja ühe asja tahaksin veel õiendada ninnu-nännu-politikaanide kujundatud maailmas. Suitsetamine ja joomine pole põhjus, vaid tagajärg. Suurest masspaljunemisest tekkinud nässerdamise ja stressi tagajärg, lisaks kõiksugu haigustele ja muudele hädadele. Aga millegipärast ei suuda roosamannavahus püherdavad politikaanid tunnistada probleemide põhjust, vaid võideldakse tagajärgedega. Sest see on lihtsam, kui kreenis ühiskonna-laeva päästma hakata. Usutakse, et laev uppub pärast meid. Siis tulgu või veeuputus! Onju?!
3 kommentaari:
laste saamine on ka isikliku (õnne) küsimus? naisele. kuna mingist eapiirist läheb uks kinni.
Enamik lasterikkaid peresid siiski ei kurda, vaid on oma valikutes päris õnnelikud. Vähemalt minu tuttavad on sellised. Pigem on nii, et riigi üle hädaldavad lastetud, riigi vilets sotsiaalpoliitika on süüdi, et nemad lapsi ei taha.
olen sama meelt olnud juba kaua. inimesi on liiga palju siin maailmas ja sündivust tuleks hoopis piirata. inimene pole siia üldse vajalik instrument ja on vastutustundetu neid juurde toota.
Postita kommentaar