Pildil kooliõpetaja Julie-Eveliine Vaher oma õpilastega, pilt kusagilt 1910-1920. aastatest. Tema vasemal käel istub 1920. aastal sündinud tütar Endla ja paremal 1919. aastal sündinud tütar Aino. Mõlemad sündisid Venemaal, Ufa kubermangus, kuhu Julie pages koos oma mehe Gustav-Eduardiga saksa okupatsiooni eest (aastal 1918).
Kõigepealt siis kuni 1950. aastani (ta oli siis 43 aastane) töötas ta kooliõpetajana samas Osulas. Siis kaotas ta töö, kuna poeg saadeti banditismi eest (pakkus Tartus metsavennale öömaja) Vorkutasse vangilaagrisse. Ja tema mees saadeti ka vangi, aga nagu Irja on kirjutanud, lasi tema vanaisa tapivagunist jalga ja sõitis lähimaarongidega tagasi koju ning varjas end Eestis. Ja Julie-Eveliinet taheti ka saata Siberisse, Võrumaal oli üks hirmus tige kommunist Hans Vedler (kellel Irja isa tuvastas sarnasusi Sulev Vedleriga), kes oli juba Julie-Eveliinet rongi peale kupatamas, ent üks lahke punaväelane, vene ohvitser päästis naise ära. Naine rääkis venelase nö pehmeks.
Hiljem, pärast Stalini surma tahtsid Julie-Eveliine ja Gustav Eduard Tartusse kolida, aga neid ei lastud. Gustav Eduardi ei lastud elama isegi mitte ühte väiksesse korterisse majas, mille omanik ta oli olnud. Nad elasid Osulas ühes väikses majakeses kuni poeg Georg nad hiljem Rakverre enda juurde kutsus.
Osula koolimaja. Pilt kuskilt 1920ndatest.
Tartu elamute valitsuse teade, et Gustav Vaheril pole võimalik naasta majja, isegi mitte korterisse, mille ta oli osaliselt oma kätega ehitanud. Gustavi isa Samuel Konrad oli käinud Võrumaalt lausa jalgsi Tartusse maja ehitamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar