Veel tööst, toitumisest ja stressist

Olen sel teemal juba kirjutanud, aga soovin kirja panna veel mõned tähelepanekud.

Armastatakse rääkida tööga seonduvast stressist ja ma ise uskusin ka, et töö tekitab stressi. See kehtib võibolla tõesti ebameeldivate tegevuste kohta. Aga tegevus või töö (kui nii võib mõnda tegevust nimetada), kui ta on meeldiv, ei tekita iseenesest mingit stressi. Ma mõtlen siin eelkõige meeldivat tegevust. Töö klassikalises tähenduses on enamasti ebameeldiv tegevus.

Aga isegi siis, kui töö on ebameeldiv, ei ole see ainus stressi põhjus. Näiteks minu jaoks oli suurim stressiallikas vale elukaaslane. Nii uskumatuna näiv kui see ka pole. Ja selle stressi maandamiseks, või tasakaalustamiseks oli vaja muud pingelist tegevust, tööd. Oli vaja end piinata, kui nii võib väljenduda, ma tundsin nii. Ja nii ma piinasin end meeleheitliku tööga. Rabasin tööd teha nagu ameeriklane. Ka kodus. Sundisin ka teisi. Ent kuigi mu töö oli meeldiv, suuremalt jaolt, vähemalt tundus nii, siis olin ikkagi jätkuvalt stressis. Ja ma ei suutnud tuvastada stressi allikat, ma poleks toona uskunudki, et stressi võib tekitada naine. Oleksin uskunud, et stressi tekitavad lapsed, aga et naine, see ei mahtunud pähe. Ma arvasin, et stress tuleneb sellest, et teen midagi valesti. Et mul puuduvad oskused. Mis võis tulla sellest, et lugesin nõuandeid, kus õpetati, kuidas stressiga toime tulla. Et stressiga toimetulekuks on vaja selgeks õppida teatud "nipid". Mul muidugi teatud kahtlused ja kõhklused seoses naisega olid, sest kui olin kodust eemal, või kui naine oli ära, kadus igasugune stress. Aga ma ei osanud seda naisega otseselt seostada. Kuna polnud võimalust olla pikemat aega kodust eemal. Seda suudan öelda alles nüüd, kui olen oma eelmisest naisest olnud pikka aega lahus.

Ja mis imelik, kui olin oma eelmisest naisest olnud pikka aega lahus, kadus ka vajadus kompenseerida suhte-stressi tapva tööga. Ja ma tundsin erilist kergendus- ja vabadustunnet tegeleda just sellega, mis meeldib. Ja ma tundsin, et mul oli palju rohkem energiat ning olin palju tervem. Kadus vajadus juua ja suitsetada, millest olen ka juba rääkinud. Kadus vajadus pidutseda. Süda enam ei puperdanud, polnud allergianähte. Ehk kadusid kõik need stressiga kaasnevad asjad.

Ja mis seal salata, Irjaga kooselu alustades avanesid mu silmad teatavas mõttes ka teiste suhtes. Ma hakkasin nägema, et inimesed tulevad kodust tööle juba hirmsas stressis, kuigi seda püütakse iga hinna eest varjata. Varjata pisaraid, kui nii võib väljenduda. Aga kui lähemalt vaadelda, siis on need pisarad näha. Aga ainult sellele, kes oskab vaadata. Kodust kaasa tulnud stressist tulevad omakorda pinged ja konfliktid töö juures. Inimesed nö plahvatavad. Tõstatuvad pseudo-probleemid. Ollakse kas apaatsed või üliemotsionaalsed. Ja ma ei suutnud enam selliste inimestega koos töötada. Kuna nad meenutasid mu eelmist elu, millest tahtsin lahti rabeleda. Kartsin, et vastasel korral tõmmatakse mind jälle mingisse rattasse. Mõtlesin, et mis ma ikka jändan, tahtsin kirjutada neile inimestele raamatu. Ja nende inimestega koos töötades oli seda raamatut paraku raske kirjutada. Ja just raamatu, sest nii on võimalik oma tähelepanekuid efektiivselt edasi anda. Kasvõi kogu maailmale, kui vaja.

Ja nüüd tunnen, et sobiva elukaaslasega koos elades, kus stress on kadunud, on kadunud ka vajadus hullu moodi rühmata. Ja olen ühs enam veendunud, et töö, eriti palgatöö on perverssus. Inimene on juba aegade hämarusest kasutanud töö tegemiseks masinaid. Noh, tõsi, orje ka, vange on kasutatud, aga põhiliselt ikka masinaid. Töötav inimene kaotab mõtlemisvõime, olen seda omal nahal kogenud. Või, kui, siis ainus töö inimese jaoks saab olla mõtlemine. Mõtlemine ja oma mõtete edastamine. Mis aga jah, näib utoopiline, see inimese jaoks nii loomulik asi.

Ja kahtlemata võib stressi tekitada toit, nö vale toitumine. Näiteks viljatooted ajavad vähemalt minu kõhu punni. Ka väike kogus, näpuotsatäis. Kõht paisub nagu õhupall. Ja tekib õudselt sitt tunne. Kõikjalt pressib. On selline tunne, et tahaks kellelegi haiget teha. Kellelegi sitasti öelda. Mõjutab kindlasti ka närvisüsteemi, see vale toit. Ja siis tekib meeletu söögiisu. Sest kõht on suur kui pall ja täitsa "tühi". Ja kui siis kõht täis vohmida, paisub magu lõpuks hiigelsuureks. Ja jääbki selliseks. Olen ka selliseid inimesi hakanud kõrvalt jälgima ja selle raamatu juures mõtlen ka neile. Et ärge sööge jahutooteid! Ei saia ega leiba. Ja jälgige hoolikalt, et jahu poleks näiteks kastmetes ja soustides. Ega ka äädikat! Soovitan kodus ise süüa teha. Võtta oma tehtud sööki tööle kaasa, kui vaja. Mitte võileibu, vaid värskeid salateid, näiteks. Sest restoranides-kohvikutes ning poes pannakse salatite sisse uskumatuid asju. Näiteks segatakse koore sisse jahu või susatakse marineeritud kurki ja sibulaid, mis omakorda sisaldavad äädikat, ja kuna äädikat aetakse viljast, ajab see kõhu punni. Veiniäädikaga keegi salateid ei tee, kuigi need on palju maitsvamad, aga veiniäädiks on kallis ja millegipärast on toiduainetööstustel arusaam, et toit peab olema hästi odav. Aga selle "odava" toiduga on jälle see häda, et kõht paisub punni ja sinna tuleb seda odavat toitu ohtralt sisse vohmida, et tekiks täiskõhutunne. Ja ma kardan, et süda ei kannata sellist tsirkust välja.

Viljast tehtud viina, viskit ja õlut ei tohi juua. Sobib vein, konjak, rumm.

Üks huvitav nüanss veel. Kui jahutoodetest on kõht punnis, siis tekib kange vajadus tööd, või midaiganes muud füüsilist teha, et raskustundest lahti saada. Ja tõesti, kui midagi teha, hakkab kergem. Aga minu kogemusest aitab ka söetablett, ainult et seda peab keegi teine pakkuma, sest sel, kes kõht punnis, jookseb mõte kokku. Ta ei tule selle peale, et söetabletti võtta. Selle asemel hakkab otsima oma kehva enesetunde põhjuseid kuskil mujal, näiteks teistes inimestes.